Halló! Pärast korralikku lõunasööki (söön seda koolis, ainult 405 ISK, imemaitsev ja tõsta ette palju tahad) ei jaksagi asju punktist A punkti B paigutada. Sestap väike blögamispaus.Täna tuli minu saareriigis viibimise aja jooksul esimest korda päike pilve tagant välja. Üldiselt tuleb siin olles muidugi olla pidevateks ilmamuutusteks valmis, ühe faktiraamatu andmetel vaatab iga päev ilmateadet üle 85% islandlastest.
Aga päikeserahvas on siinne rahvas kindlasti, isegi ülemaailmne majanduskriis pole nendes suurt stressi tekitanud. Vähemasti Thorshöfnis mitte. Mõnikord on keskmine islandlane isegi (minu jaoks) talumatult marurahulik. Minu moblanumber saabub Reykjavikist või Akureyrist siis kui saabub, kennitala (isikukood) ja skattkort (tulumaksukaart) ka, kunagi jõuab prügikonteinergi koduõuele (niikaua viska ukse taha, küll ära koristatakse, öeldi) ja sissekäik muusikakooli saab lumest puhtaks roogitud, ainult rahu! Eks ma siis oota.
Õlut pole eriti tarbida viitsinud. Tavalistes poodides müüdav lahja õlu, 170 ISK ja 2,25% ajab ainult neerud talveunest üles. Korralik õlu, 270 ISK ja 5+% on müügil koos muu kärakaga, aga see pood on tööpäeviti lahti ainult 17-18 ja laupäeval 16-18. Muuseas kirjutatakse tarkades raamatutes, et islandlased ise tinutavadki ainult nädalavahetuseti ja siis nii, et maa must - aga kui nädala sees lähed restoranist poolt liitrit õlut küsima, arvatakse, et sul on tõsised alkoholiprobleemid. Kodus paar purki muidugi seisab, aga praegu võtab koristamine nii võhmale, et koju jõudes kukun kohe koti peale pikali ja magama.
See-eest olen muutumas täielikuks kofeiinikuks, päevas läheb kannutäis ära. Mis muidugi viga, kui kohvimasin kuulub iga kooli standardvarustusse. Nagu ka kõik IT-sse puutuv, minulgi korraliku helikaardiga lauaarvuti, laserprinter ning tindiga kontorikombain. Laupäeval hakkan vaatama, kuidas klahvpillidest kehvemat (sitane KORG SP-100, Eesti pillipoodides tühised 30 tonni) arvutiga ühendada. Ikka veel on hirmus tahtmine eelmisele õpetajale pasunasse anda kogu tekitatud segaduse eest.
Õhtul on siis koolis laste ja lastevanemate ühine koosolek, kus räägin pisut juttu endast ja oma mõtetest ning kuulan ära ka õpilaste mõtted. Usun jätkuvalt, et tulen kenasti toime - seda põhjusel, et keegi pole veel tahtnud klarnetit õppima hakata. Esimese soojaga on Thorshöfnis registreerunuid 17, 13 tüdrukut ja 4 poissi, erialade kaupa 3 plokkflööti, 2 flööti, 4 klaverit, 2 süntesaatorit, 1 akordion, 7 kitarri ja 1 basskitarr. Arvud ei klapi seetõttu, et mõni tahab õppida kaht pilli. Tõenäoliselt pole see päris lõplik arv, sest on küsitud ka löökpillide ja veel mõne asja kohta. Ning midagi pole seni teada teiste koolide kohta. Rahu, ainult rahu. 100% palk on garanteeritud ükskõik kui väikese arvu õpilaste puhul, ja kõik, mis üle 21 nädalatunni läheb, korrutatakse koefitsiendiga 1,8. Kui kell kaugemale kui 17.00 liigub, siis veel koefitsiendiga 1,2. Ametiühingud on siin tugevad.
Võrreldes Eestiga tuleb koolisüsteemis ühe omapäraga ära harjuda. Meil on hommikuti koolitunnid ja muusikakool pärast lõunat (põhimõtteliselt on ka vastupidi võimalik), aga siin on kool ja muusikakool samal ajal ning õpilased käivad oma pillitunni ajaks lihtsalt tavakoolist ära. Selleks, et mõni ei hakkaks seda tegema regulaarselt näiteks matemaatika arvelt, on muusikakooli tunniplaan ujuv. Vähemalt ei pea seda plaani ise koostama, see läheks pisut üle mõistuse. Kui tarvis, et mõned õpilased koos tuleksid, pean lihtsalt direktorile seda ütlema. Kogu polka.
Heakene küll, sain jälle natuke südant puistatud. Järgmisel nädalal algavad seega tunnid ja kohtun ka kirikurahvaga. Siis selgub, kas nad vajavad mind või on rahul selle poolakaga, kes kuskilt 100 kilomeetri kauguselt käib. Ega ma tõtt-öelda väga vaimustuses sellest kirikuvärgist olegi. Aga orel on muidu väga hea soundiga ja võiks sellegi pilli paremini selgeks saada...
Pange siis sealpool ka vingelt edasi! Kui näeb, siis räägib jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar