Ellujäämiskursus vol.2 ehk Kuidas ma kohale jõudsin

Pole vist tükk aega kirjutanud, kui hästi järele mõelda. Need, kes minu Skype isiklikke messe jälgivad, teavad küll, miks. Ühesõnaga olen viimased kolm ööpäeva tegelenud bardaki likvideerimisega ehk teisisõnu visanud kappidest välja ca 60 kilo kasutut kraami. Kaugelt tunda, et islandlased sõjaväes ei käi - asjad, mis välja võetakse, lähevad paremal juhul tagasi kuhu juhtub, aga tavaliselt jäävad lihtsalt vedelema. LOOMULIKULT ei tea ka keegi täpselt, mis pillid ja kus peaksid asuma, sest sellist asja nagu inventuur Islandil lihtsalt ei tunta. Aga kooliasjadest ehk siiski hiljem, pidin ju hoopis lõpetama oma kohalejõudmise teema.

Etapp Kopenhagenist Keflavikki sujus vägagi õlitatult, Boeing 757-200 on varustatud kõige vajaminevaga kolmetunnise lennu valutult möödasaatmiseks. Võid kuulata laia muusikavalikut, vaadata videosid, harjutada islandi keelt ja jälgida oma lennuteekonda. Muudki. Ainuke, mis tiba rahutuks tegi, oli suhteliselt väike ajavahe graafikujärgse Keflaviki maandumise ja graafikujärgse Reykjaviki väljalennu vahel. Teadagi, vastavalt Murphy seadustele sain oma pagasi kätte viimaste hulgas ja et olin selleks hetkeks juba vägagi närviline, äratasin tolli tähelepanu. Midagi keelatut mul muidugi kaasas polnud (vahetuse ülem insuliinisüstalde kohta siiski niipalju ütles, et võtaksin järgmine kord ükskõik kas Eestist või Islandilt paberi), aga kohvrite lahti-kinnipakkimine ikka natuke aega võttis ja 16.00 bussist võisin seega ainult unistada. Järgmine läks 16.30 ja oli 17.10 mingis bussijaama moodi asjanduses, kus kohvrid välja tõsteti (mina olin aru saanud, et sõidutavad lenujaama, aga tühjagi). Siis oli juba paanikaosakond, mille bussijaama personal õnneks väga professionaalselt lahendas. Ma ei saa muidugi kunagi teada, kas see 10 eurot, mida taksojuht küsis, oli õigesti küsitud, nagu ka seda, kas need islandi kroonid, mis ma tagasi sain, olid õigesti tagasi antud - aga 17.17 ma lennujaamas olin...

...või misasi see nüüd just oligi??? Kujutasin ette, et tegu ikka vähemalt Pärnu lennujaama suuruse asjandusega - aga oli üks õnnetu puhvetiga putka nagu umbes Suure-Jaanis. Olin muidugi ise kindel, et saan vähemalt sõimata hilinemise eest, või siis et ei lasta turvakontrolli või tuleb pagasiga mingi jama. Selle asemel - vaevalt kui olin öelnud, et olen Eesti lennuki hilinemise tõttu suure probleemi otsas, küsis tibi minu perekonnanime ja trükkis mingi bussipileti modi asjanduse välja. Kogu check-in, ei huvitanud kedagi minu kohvrite arv ega kaal, turvakontrollist rääkimata. Täpselt nagu bussijaamas, ja eks sealmaal lennukid busside eest enamjaolt olegi. Isegi hinnad võrdlemisi samad.

Pisikese hilinemisega siis 21.veebruaril kell 18.20 Akureyris ning seal juba Kaldo ja Valmar vastu võtmas. Esimese öö Islandi pinnal saatsin mööda Kaldo juures, Komeedi kommid olid ilusti säilinud (kilekott mitte) ja vanaka pudel ühes tükis. Juttu jätkus kauemaks nagu vanadel klassivendadel ikka. Põhilised ringsõidud aga tegi minuga järgmisel päeval Jaan. Parempoolsel pildil Godafossi juga, Jaani kinnitusel üks ilusamaid Islandil. Sai käidud ka Euroopa ja Ameerika kokkupuutepunktis Myvatni ääres, mekitud haikala ja mädandatud pardimune, tuletatud tiba klaverimängu meelde, kuulatud Jaani koori plaati ning imetletud neid tingimusi, mis väikestel islandlastel isegi kõige väiksemates koolides on. Paras mõte saata iga töötingimuste üle vinguv Eesti pedagoog aastaks Islandile asumisele... aga siis nad hakkavad virisema, et rannas ei saa vedeleda. Seda tõesti ei saa, meri on küll aastaringselt lahti, aga ka aastaringselt külm - kuid tavaliselt on iga kooli juures korralik bassein ja 42-kraadise veega pott.

Viimane ja kõige raskem etapp minu teekonnast algas 23.veebruaril kella 16.30 paiku, kui vallavanem tuli Jaani juurde minu järele. Ilm oli täiesti tuuliseks kiskunud ja sealmail tähendab see kohutavaid lumetorme. Niigi tuleb talvehooajal ringiga mööda rannikuäärt sõita, aga tol korral oli kohati juba 30 km/h üliohtlik, udulaternatest oli tolku täpselt üheks postivaheks ning ootamatud tuuleiilid raputasid autot ja lõid esiklaasi lund täis. Enamvähem viie tunniga siiski Thorshöfni jõudsime. Selleks ajaks olin nii läbi raputatud, et ei jaganud kohe üldse enne matsu ära, kui auto ühe ehitussoojaku moodi asjanduse juures peatus ja minu kohvreid välja tõstma hakati. Esimene ehmatus - o holy shit, sihukeses putkas elavad meil koerad! Teine pilk: tegelikult täitsa maja moodi. Sisenedes: vau! Ning siis väike kehakinnitus, duši alla ja koti peale. Praegu panen ehk siia punkti ja jätkan koristustöödega, algab kitarrinootide sorteerimine. Ehk pärastpoole veel natuke, kohalikust eluolust. Bless!