Istun praegu Þórshöfnis oma kooliarvuti taga. Ilm õues on täiesti masendav, lumesadu ei taha ega taha otsa lõppeda, ja oleks siis vähemalt tuulevaikne - aga kus sa sellega!
Hommikul pidime niisiis sõitma Eskifjörðurisse, festivalile Nótan. Auto Svanhilduri isa kunstilisel juhtimisel isegi saabus õigel ajal minu maja ette, aga info oli kõike muud kui rõõmustav. Tõepoolest, veendusin oma silmaga, et tee number 85 oli tihedalt täis tuisanud, tegime küll abitu katsetuse paarsada meetrit sõita, ent siis kiskus asi nii hulluks, et roolist kõlas kategooriline EI. Ots ümber ja asja arutama Heiðruni poole, kes polnud isegi katsetanud välja sõita. Seda enam, et laupäev on ka ainus päev, kus lumesahkadel pole kirdemantee peale asja.
Maanteeameti teeolude lehel olid eelmise õhtu andmed. Ja kiri, et süsteemi rikke tõttu uusi andmeid ei edastata. Telefonikõned ümbruskonna tuttavatele olid vähelohutavad - kohe sai selgeks, et kuni Vopnafjörðurini sama hullud teeolud ja ega mujalgi parem pole. Jäi veel õrn lootus, et ehk on neid lumevangi jäänuid nii rohkesti, et kogu üritus lükatakse edasi. Kahjuks sai paari järgmise tunni jooksul selgeks, et enamik on raskustega, ent siiski kohale jõudnud, ja seega kontsert toimub. Meieta. Ütleks, et pettunud näoilmeid oli massiliselt. Terve suur hulk tööd millegi ilusa nimel oli lennanud lihtsalt vastu taevast. Ei ole mulgi see tuju kaugeltki hea, viisakalt väljendudes.
Olgu peale - ilmaga tuleb Islandil arvestada. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda korraldajate suhtumisega "teie enda probleem, kui tulla ei saa". Minu arvates tehakse selliseid festivale ikkagi selle jaoks, et lapsed näeksid, millega mujal ilmanurgas tegeldakse. Võrdlemised võrdlemisteks (loomulikult püütakse ennast ka mingisse taustsüsteemi paigutada, selle vastu ei saa), aga ka lihtsalt mõnuga musitseerida on igavesti tore. Mina korraldajate asemel otsiks praegu kindlasti mingit lahendust, kuidas ka Þórshöfni lapsed festivalist osa saaks.
Püüan nüüd natuke noote trükkida, ehk läheb tuju pisut paremaks. Ja kahe tunni pärast lähen õlut jooma.
Edit kell 21:36. Minul õlu juba joodud ja isegi katuse alla tagasi jõutud. Aga tunnen sügavat muret klassivend Kaldo pärast, sest viimne teade temalt pärineb peaaegu et igiammusest ajast: "Varsti jõuame Egilsstadirisse ja siis võtame üksteise järgi sappa..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar