Istun niisiis juba kolmandat päeva kodus. Õues valitseb eriti hull ilm, tuiskab ja on ukse ette päris korraliku hange korraldanud. Kohe mitte mingit tahtmist pole nina õue pista.
Ah et miks kodus keset töönädalat? No vot ei ole töönädal. Þórshöfni põhikool on tulnukatest pedagooge otsast otsani täis (direktor kaasa arvatud) ja need tahavad koju puhkama sõita, muidu tekkivad rängad psühholoogilised probleemid. Kolmapäeval kell 9:30 lõppes igasugune õppetöö, kõik kobisid lennuki peale ja tulevad tagasi esmaspäeval kell 10:30. Sellega keeratakse mul muidugi ka esmaspäevane Bakkafjörðuri päev korralikult persse.
Kõige hullem, et selle ajaga pole midagi mõistlikku peale hakata. Kristi saatis küll teiselt poolt Atlandi ookeani ühe suvise kontserdi loo klaviiri, mõtlesin et selle orkestreerimisega kolm päeva ikka ära kulub - aga ilus teooria oli. Kirjutasin küll tagant ettepoole, aga sai päevaga valmis...
Kunagi mainisin, et üks kohaliku kaliibriga laulutäht tahtis mingeid väikseid seadeid saada, aga nii nagu siin regioonis on heaks tavaks saanud kõigepealt kaagutada ja alles siis muneda, sain minagi kolmandate isikute kaudu teada, et keegi ilmselt hakkas kõva häälega raha lugema ning leidis, et anda muusikalistele lavateostele natuke värvi juurde on ilmselgelt üleliigne kulutus. Masuaeg, mis teha - muusikal võib minna ka klaveri saatel ning järge ootavad lavastused "Ali Baba ja seitse röövlit", "Lumivalgeke ja kaks pöialpoissi" ja "Hunt"...
Üks rõõmus uudis on veel - sain jälile sellele põhjusele, miks minu rahanumbrid palgapäeval tundusid kuidagi pisikesevõitu. Pärast kuuajalisi hiigelponnistusi õnnestus lõpuks saada enda valdusesse paberid omaenda rahade liikumisest. Ja pilt muutus palju selgemaks. Vähemalt on konkreetselt mille kohta küsida. Nad raiped on minult võtnud renti ja igasugu muid makse ka suvekuude eest, kui ma Islandil ei ole. Millega ma pole seetõttu nõus, et olen alati Islandi pinnalt lahkudes andnud võtmed rootslasest omaniku kohapealse esindaja kätte hoiule, teadmises et omanik tahab suviti ise sees elada. Tegelikult peaks maha arvama veel ühe kuu rendi, detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani (ka siis olen alati selle jutu peale, et ehk omanik tuleb jõuludeks, võtmed ära andnud) - aga hea küll, ei hakka juuksekarva lõhki ajama. Niikuinii seisab raskem osa nimega läbirääkimised veel ees. Kuuldavasti kolleeg Risto ootab Akureyris (või ise ta ütles, et isegi ei oota enam) siiamaani (juba kuu aega) oma täiesti vaieldamatult välja teenitud ja absoluutselt ametlikku honorari - nii et tere tulemast klubisse!
Distsiplineerimatus on selle asja nimi, sõbrad - ja see on koht, kus mina järeleandmisi teha ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar