Viisteist päeva veel

Tere taas! Ei maksa sellest pealkirjast väga pabinasse sattuda, esialgu loen siiski kevadkontserdini jäänud päevi. Kodumaale jõuan paar päeva hiljem.

Aga jah, praegu käib üpris valus andmine, et kõik ilusti valmis jõuaks. Mitte nii väga õpilastele perse pihta, nendega olen kenasti graafikus ja mõnega jääb isegi aega üle maast, ilmast ja Eestimaa suvest rääkida. Endal hunnik tehnilist tööd veel teha. Täna nägin näiteks viis tundi kurja vaeva, et kontserdi kava ilusti jooksma saada. Mis selles kava tegemises siis nii erilist on, võib mõni küsida. Siiski. Liiga palju ühetaolisi lugusid järjest tapab. Liiga palju ühesuguseid pille järjest tapab. Mõni õpilane (mina nagunii) peab vahepeal pille vahetama. Svanhildur, teist aastat plokkflööti õppiv Marie-vanune tüdruk tahtis ka natuke sünti õppida ja saigi sellel ühe loo muu kõrvalt valmis. Preemiaks toppisin talle siis altplokkflöödi pihku ja kupatasin esimese klassi õpilastega ansamblisse. (Ega ma enda kaelast päris ära ei lükka - keegi peab tenorit ju ka mängima). No ja siis tuleb veel valida algusesse mõni selline, kes verest välja ei löö ja lõppu mõni meeldejääv esitus. Ja vaadata, et suured solistid oleks kenasti tagasihoidlikuma tasemega mängijate vahele ära hajutatud.

Ühesõnaga põrutasin viis tundi jutti paberitööd ja koormasin aju. Siis ehk ei näe täna igasuguseid täiesti sürrealistlikke unenägusid. Ega selle kontserdikavaga veel mured päris murtud ole, kiiremas korras pean täpsustama autorid ja natuke klassivennale tõlketööd andma. Peaaegu et saaksin juba ise hakkama, aga grammatika pärast siiski põen.

Kooli arvuti sai vähemalt korda. Sülearvutis ma igasugu islandi toredate tähtedega keberneerima ei viitsi hakata. Teate ju küll, character map lahti, copy-paste... öäkkkkkkkk. Mis tol arvutil viga oli, ajalugu vaikib. Klaver ja hiir asendati ning midagi tehti ikka sisikonnaga ka. Ja öeldi, et kui järgmine kord, siis ostame uue. Ja soovitati igaks juhuks tähtsatest asjadest backup teha.

Siis mõtlesin välja, mida ma järgmiseks õppeaastaks sooviksin. Ega neid soove teab mis palju ole, ja ilmselt võimatuid asju pole ka suurt mõtet tahta. Aga tahaks samas majas edasi elada. Tahan, et muusikakoolis toimiks oma kodukord - mind ajab jätkuvalt täiesti vihale, kui käib üks pidev unustamine. P*rsse, pidage päevikuid, raisk. Ah muidugi, neid saab ju ka unustada. Jätta täitmata või kaotada ära. Tahaks kord kuus lühemat reedet ja sellest järgmise nädala esmaspäeval hiljem alustada - siis saan ka natuke ringi kolistada. Mõnikord on igavus täiesti tapma kippunud.

Ja tahan, et saaksin oma järeltulija ise välja valida. See on nüüd küll päris selge, et siia piirkonda tullakse täpselt kaheks õppeaastaks ja siis minnakse kuhugi edasi... polegi tähtis kas mujale Islandile või Euroopasse või Ameerikasse või ka Eestisse tagasi. Aga tahan aidata kaasa sellele, et Eesti koolkonna järjepidevus säiliks, ja ehk pakkuda ka mõnele kolleegile väikest võimalust oma majandusseisu parandada.

Niipalju hetkel. Vahepeal keeras kolmapäeva, 6.mai juba ette - nii et kontserdini pole enam kaht nädalatki...