Esimene mai on töörahva püha...

Uskmatu inimesena pole ma muidugimõista kunagi kuulda võtnud ühegi kristlase kümne käsu järgimise-teemalisi manitsusi. Ausalt öeldes on ka üpris savi, mis minust peale surma saab. Valges riides inglid mängivad flöötide ja harfidega Bachi... igav. Olgu siis juba pealegi põrgu, mul niikuinii nurgalaud ees ootamas ja bridžimänguks vajalik varustus ka käepärast.

Tegelikult oli mul tõesti vaja vaatamata punasele pühale järgmise nädala tunde ette valmistada. Muusikaõpetajate puhul tähendab see väljend lugude sättimist, mida teinekord ikka ette tuleb, kui oled mõne õpilase arengukiirust üle- või alahinnanud. Ja sülearvutiga seda teha pole pehmelt öeldes kõige mugavam, pole lihtsalt selleks ette nähtud. Niikuinii olen jõudnud juba vasakpoolsed Fn ja Ctrl nii ära vägistada, et Eestisse jõudes saab esimene käik olema arvutiparandusse.

Ühesõnaga olid plaanid ilusad täpselt niikaua, kuni kontorisse jõudsin. Järgnes õudusunenägu.

Neljal korral ei võtnud arvuti üldse mingit pilti ette.

Kaheteistkümnel korral hangus ta ära sealmaal, kus hakkab kontole sisselogimine. Ei mingit võimalust parooli toksimiseks, hiireliigutamisest rääkimata.

Kolmel korral (oh seda vedamist!) lubas ikka parooli sisestada, aga edasi sealt ei liikunud.

Välja lülitada sai ka ainult pealülitist.

Kell oli umbes 16, kui töö juurde läksin, ja kella 20 paiku lahkusin tulivihasena lörriläinud tööpäeva pärast. Isegi ei soovinud kellegagi kontakteeruda.

Täna konsulteerisin Vale-Pulleritsuga, kelle inf mind kohe üldse ei rõõmustanud. Vihjas, et kõvaketas hakkab vaikselt (õigemini päris valjult) kõvaketaste maale tagasi rändama, kui sellist tüüpi jamad on, nagu kirjeldasin. Koos minu loominguga, õpilaste isikukaartidega ja muude kooli dokumentidega muidugi.

Mitte et ma nüüd hakkaks kohe enesetappu planeerima, aga töötegemine on tugevalt häiritud ikkagi.

Kui korda ei saa, hakkan omale tulevaks aastaks Maci laua peale kauplema. Muusika tegemiseks muuseas ongi PC-st parem. Ja mõned klikkimis- ja klaviatuurierinevused ka ei tapa. Flööte on ju ka lahtise ja kinnise G noodiga, klarnetil on olemas Böhmi ja Oehleri sõrmestussüsteem, vaskpillidel on mõnes kontekstis A parem võtta mitte kombinatsiooniga 1.+2., vaid 3.ventiiliga... lõppkokkuvõttes Maciga ma oma arvutimuusika õppimist alustasin. Vast on närvikulu edaspidi väiksem.

Otsustasin eile siis ka selle täpsemalt ära, millal ja kuidas suveks Eestise tulen. Tegin südame kõvaks ja ostsin ikkagi selle 52 600 ISK maksva Helsingi lennupileti. Teinekord olen niipalju targem, et ei hakka enam tööandja poolt mingeid konkreetseid kuupäevi ootama. Ostan mingiks ajaks piletid ja edasine toimub nende järgi. Tarts mainis jah mulle post mortem, et sai 14 500-ga Stockholmi, kommentaariks ainult niipalju, et õigel ajal ostes oleks sama hinnaga saanud ka Helsingisse (kust ühendus Tallinnaga odavam). Lihtsalt ootasin, väiksema välismaal töötamise kogemusega nagu olen, selle ajani, kui sain kevadkontserdi kuupäeva paika panna.

Laevapiletit Tallinna pole siiski julgenud veel soetada, sest mine neid lennukeid tea. Hilineb ja oledki laevast maas. Aga neid paate sõidab üle lahe niipalju, et jõuad siis millise peale jõuad, 22.mai sees oled ikka Tallinnas. Siis on juba ka variandid võimalikud - kui Pärnu busse enam ei liigu, saab näiteks venna poole ööseks jääda. See kõige väiksem mure.

Kuivatatud kala, kommid ja mündikomplektid juba ootavad. Citi jaoks panin kõrvale ka ühe 500-kroonise rahatähe. Vaatan veel midagi söödavat lambast, veidi looduslikku kosmeetikat ja ehk ka mõne rahvusliku riideeseme.

Hobuste ja pasunate spetsialist ning maksuameti meelest ka hirmus kriminaalkurjategija RR ütles mulle enne minu ärasõitu, kellest/millest hakkan Islandil puudust tundma. Eks tal oli omajagu isegi õigus, kõiki asju läbi Skype paraku ikkagi ajada ei saa.

Aga Eestis ei ole jällegi kuskil müügil toodet nimega Brennivin. Paar pudelit saan tänu rangetele tollieeskirjadele üle tuua muidugi. Aga see on nigu mutiauku. Pärast seda, kui Eestis piiritusetootmine lõpetati ja hakati kasutama odavat Ameerika toorainet, mina seda nn.Eesti viint suu sisse ei võta.

Olgu peale. Ah et kuidas töörahva püha siinkandis välja nägi? Igav. Õhtul oli kõrtsis paar sellist nägu, keda pole seal mitte kunagi näinud, ja muud midagi. Jõin oma õlle ära ja läksin oma teed.

Tänases lehes ka minu politoloogia-alane debüüt. Püüdsin analüüsida Islandi valimistulemusi. Link siin:

http://www.parnupostimees.ee/?id=114140