Pärast esimest kolmandikku 25:0 minu kasuks

Niisiis tere enne suvepuhkust siit Islandi pealt veel viimast korda! Asjad (peale arvuti) on ilusti pakitud, elamine ära kraamitud (kaasa arvatud elektripliit ja peldik) ning hommikul sõidutab direktor mind kenasti lennujaama.

Oleksin võinud oma sissekandele panna sama edukalt ka pealkirja "Põdra - mees nagu orkester", aga arvasin siiski, et kontserdil oli minust olulisemaid tegijaid. Kogu see bande, kes välja tulla julges - 18 Thorshöfnist ja 7 Bakkafjördurist, üksi ja hulgakaupa. Nemad selle kontserdi nii ilusaks tegidki, minu töö oli ainult kokkuliimimine.

Aga jah, sissejuhatava meeleolu loomiseks mängisin ühe oma "valvelugudest", ikka keerulise harmooniaga, soft ja slowly. Siis paar islandikeelset lauset ja sujuvalt inglise keelele üle. Mõned klaverid (Flosi ja Gudrun Margret) üksi, koos minuga ja omavahel neljal käel ning edasi plokkflöötide juurde. Kolm pisemat (vasakult Heimir, Alfrun ja Lif) oma kaheksa takti pikad lastelaulud põimikuna ja edasi endale tenorplokkflööt näpu vahele ja paar suuremat pudinat juurde. Kontserdi esimene osa - Svanhilduri (paremalt teine) benefiss. Kolm ansamblilugu tema poolt aldiga. Siis Erla Salomé (paremalt esimene) üks lugu vahele ja Svanhildur sopraniga oma kaks soololugu. Vahepeal minu pillivahetus - kitarr kätte ning C- ja G-duure taguma (no harva mõni D ja ükskord, oo õudust, isegi F) kõigepealt koos akordioniõpilase Njàlliga, seejärel Klara Sifiga ja seejärel muidugi jälle Svanhilduriga, kes vahepeal erineva suurusega plokkflöödid süntesaatori vastu vahetanud. Ja seejärel Hjördise ja Kolbruniga, kes mõlemad ületasid isegi natuke minu ootusi, kui väga aus olla.

Siis õnnestus korraks endal tavaline kitarr basskitarri vastu vahetada, sest Sara Soffia oli suutnud enda muusikaõpingutes nii kaugele jõuda, et kõlbas suurema bändiga sünti näppida. Koos kontserdi teise suurkangelase Gudmunduriga, kes käis laval ühtekokku neljas koosseisus ning oleks olnud ka viiendaga, kui üks megabeib, ei taha ta nimegi nimetada, poleks alt ära hüpanud. Ja kontserdi esimese poole lõpuks väheke gruuvivamaid sounde, sest oma oskused olid näitamata veel trummiõpilasel Hilmaril. Ütlesin ühes eelnevas sissekandes tema kohta, et tegemist on ehtsa looduslapsega, kes internetis ringlevate õppevideote abil mingid põhivõtted õppinud - aga igasugune oskus teisi kuulata enne muusikakooli tulekut puudus. Nüüd oskab. Jäi ise väga rahule ja ema samuti. Enam me ei näe, sest poisil sai põhikool läbi ja nad kolivad mujale, kuid töövõit oli see kindlasti.

Vaheajal pidas vähemalt kaheksa lapsevanemat oma pühaks kohuseks ära mainida, kui hea meel neil ikka on, et töö käib ja lapsed rahul. Olgu muuseas vahemärkuseks öeldud, et kirik oli täiesti täis, ja sugugi mitte ainult lapsevanemaid ja kahe kooli õpetajaid. Ning et korjanduskasti panid raha needki, kes seda tegema ei pidanud (500 ISK "kavalehe raha", aga esinejate suguselts sai muidugi ilma). Ehk õnnestub saadud raha eest mõni väiksem asigi muretseda...

No ja siis läks sama hoogsalt edasi. Alguses paar algajamat või pidurimat klaverit, kellega pidin aeg-ajalt neljal käel mängima - Natalia, Indridi Örn, juba seoses plokkflöödiga ära mainitud Erla Salomé. Paar asjakohast kildu minu poolt vahele, kui kellelgi mõni näpukas juhtus. Ja siis kitarride kallale. Bjarni ja Kamilaga läks risti vastupidiselt sellele, kuidas arvasin, aga alt ei vedanud kumbki. Lihtsalt ühel oli olnud eelmisel päeval natuke aega asi üle vaadata ja teisel mitte...

Ja - olge lahked! kõrvaloleval pildil siis kogu see kitarristide jõuk ongi kenasti ära mahtunud. Siinkohas peab siinkirjutaja avaldama tänu Islandi tuntuimale kitarriõpetajale Eythor Thorlakssonile, kelle kaks valssi sai ilusti nii ära sätitud, et kõik said näidata seda, mida lühikese aja jooksul olid õppida suutnud. Esimeses valsis mängis Kamila (paremalt esimene) meloodiat ja Bjarni (paremalt teine) duure. Nonstop järgnenud teises valsis vastupidi. Gudmundur (keskel) mängis arpedžosid. Erna Olöf (vasakult esimene) mängis täiesti õiges kohas (iga takti esimesel löögil) kolme selgeks õpitud esimese keele nooti - E, F ja G. Ja mina, nagu näete, mängisin bassi. Ah jaa, muuseas. Ma ei tea, miks blogis kõikidel väikestel piltidel inimesed tegelikust paksemateks moonutatakse. Klikkige pildil ja vaadake suurt varianti, seal on proportsioonid paremad. Aga see selleks, lugu tuli vägevalt välja. Kui teaks, kas mees elab veel ja kus elab, saadaks talle noodigi...

Edasi päris perspektiivikas klaveriõpilane Karen Òsk (Bjarni noorem õde ning paistab, et selles peres käib tema mööda nööri ja poisile tehakse nunnadi-nunnadi) ning flöötide kallale. Karen (keskel) tegi üle ootuste, Rakel (Svanhilduri vanem õde) võiks mängida küll ja veel ning toongi on väga ilus, aga nii olematu närvikavaga inimest polegi varem kohanud, kes suudab mängida esimese tühise veani ja edasi järgneb kohutav paanika... oleks lubatud vanuses, mis Islandil on 20, soovitaksin enne kontserti 4 cl mingisugust 40-kraadilist jooki sisse visata. Aga pole isegi 16 veel mitte. Hea seegi, et ansamblimänguks suutis ennast jälle koguda. Minu pisike häppening kah kenasti pildi peale ära mahtunud, rääkisin, miks kavalehel on "bassflööt" jutumärkides. Et maksab vähemalt miljon ISK ja läheb harva vaja - jätkub paarist joogipudelist kah. Ning sealjuures pillasin ühe pudeli kogemata põrandale, suurt loiku ei tekkinud, aga pidin uuesti häälestama hakkama. Rahval nalja muidugi kui palju...

Hakkaski asi ühele poole saama. Kõigepealt Bergthora klaveril (temaga on mul järgmisel aastal tõsised plaanid algtaseme riigieksami suhtes, aga selleks pean ma ta panema kõigepealt aru saama, miks igapäevane heliredelite ja etüüdide mängimine nii tähtis on) üksi, siis minuga kahel klaveril ja siis juba ülalmainitud Rakeliga neljal käel. Ning - Põdra on ju vana kala kontserdikavade kokkupanemises, lõppu tuleb valida selline esineja, kes mängib korralikult igast asendist, ja valida talle paar üldsusele hästituntud lugu. Nii saigi tehtud, Olivialt "Edelweiss", väike minu möla sarjast 1)igaüks, kes esines, tegi seda hästi; 2)aitäh kannatlikele lapsevanematele; 3)tulge sügisel jälle, kui tagasi olen, ja 4)harjutage natuke ka suvel. Viimaseks looks "Blowin´ in the Wind", see Dylani oma teadagi, natuke bändilikumalt (sünt splititud bass+klaver+strings ning Gudmundur kitarril kaasa aitamas). Tehtud !

Saate aru, siis moodustus käesurujatest terve rivi. Õpilased pluss nende suguseltsid. Kontsert ise sai tiba peale 20:00 läbi (algus 18:00), aga järgmine pool tundi kulus tänusõnade ärakuulamiseks. Ikka põhiliselt selle üle tunti muret, kas ma ikka olen sügisel ka olemas. Olgu, olgu, olen. Paremat pakkumist praegu kuskilt nagunii ei paista. Nii et kaks kontserti saate kindlasti veel, ja edasi sokutan mõne eestlase enda asemel siia.

Vist oleks aeg esimesest kolmandikust väike kokkuvõte teha.

Thorshöfnis alustas 19 ja lõpetas 18. Lahkujad: Adam (täiesti arusaamatutel põhjustel muusikakooli pandud, ei paista koolis ka muidu kuigi õppimishimuline olevat), Thorhallur ja Óli (direktori enda pojad, kes lihtsalt ema vastu mässu tõstsid - poisid tehku ikka sporti, mitte ärgu kääksutagu pilli!) ja Vilborg (temast on mul isegi natuke kahju, sest tegemist vägagi musikaalse lapsega, aga pole parata, kui pereisa, direktori vend, on iseõppinud bändimees, mängib täitsa normaalselt kitarri ja trumme ning rõhutab igal sammul, et sai tema nooti tundmata hakkama ja pole lapsele ka vaja...) Poole pealt juurde tulnud: Sara Soffia (väga heade füüsiliste eeldustega ja tundub, et asjad hakkavad ka pähe pärale jõudma), Klara Sif (väike alles, küll jõuab lahti minna ning edaspidi suurt kurja onu vähem karta) ja Hilmar, kellest juba juttu tegin.

Bakkafjörduris alustas ja lõpetas 8, kaader ei muutunud. Olid isegi keskmiselt tublimad, sest nemad said ainult ühe tunni nädalas.

Mis läks hästi - suutsin igaühe jaoks leida optimaalse arengustrateegia. Ega nüüd kolme kuuga esimese klassi plokkflöödilastele viis nooti (G1, A1, H1, C2 ja D2) selgeks õpetada pole mingi töökangelastegu iseenesest, aga mõned sõrmed tõusevad ja teised samal ajal laskuvad siiski. Ja ikka rohkem kui kolm nooti, millega rahvuskaaslastest kolleegid sissejuhatuseks hirmutasid. Peaasi oli jõuda arusaamiseni, et tööd annab teha igasuguste eeldustega lastega. Ja samas teadvustada lapsevanematele, et ka muusikakool on kool.

Mis võinuks minna paremini - minu praegune islandi keel on ikka väga algeline. Stiilinäide: "Noot esimene joon, kuidas nimi? Tubli, E selle nimi. Parem käsi, kolmas sõrm." Esimese-teise-kolmanda klassi lastega pole väga suurt seletamist ja leian vajadusel ka vajaliku lause õpikust üles, Svanhildur teinekord on mu hääldust parandanud. Bergthora neljandast klassist seletab ise kogu aeg midagi kiires tempos, saan pooltest asjadest isegi aru, aga samas tempos vastu küll rääkida ei suuda. No ja viiendast klassist alates panevad kõik (peale Kamila) inglist ja pareminigi kui mina... Õpikud pakkisin kohvrisse ja pean ilmselt järgmisel aastal paluma, et minuga tunnis islandi keelt räägitaks ja inglise keelt ainult juhul, kui asi lootusetult rappa läheb.

Kuidas sain hakkama? Tööülesannetega suurepäraselt. Rahadega tulin kohapeal ise välja, sain ka piskuga koduseid aidata, mingeid väiksemaid Eestisse maha jäänud võlgnevusi siluda ja isegi korra teisepoole nädalakeseks külla kutsuda. Nüüd on vähemalt rütm käes ja võimalik igasugu asju pikemalt planeerida. Vaimses mõttes nii ja naa. Üksindus iseenesest ei tapa kedagi, on ju oldud nii Vene kroonus kui ka elatud poissmehe-elu. Aga veebikaamera pilt arvutiekraanil või hääl kõrvaklappides elavat inimest ikkagi ei asenda. Tuleval õppeaastal kauplesin omale välja, et korra kuus saan reedel lõpetada bussi väljumise ajaks ja alustada esmaspäeval hiljem. Saab vähemalt mõnele rahvuskaaslasele külla minna, või natuke niisama ringi kolistada.

Ja samas - Eestis oma sandikopikate otsas istudes oli isegi kõige lihtsama loomingulise tellimuse täitmine paras punnitamine, selle nimel, et saaks leiva peale ka õhukese viilaka vorsti lubada. Mis sa ikka kirjutad, kui mõte käib ainult selle ümber, kas järgmise tellimuseni välja veab. Siin olen vanajumala selja taga ja kirjutan, kui vaim peale tuleb. Kolme kuu bilanss: suviseks Võidupüha paraadiks üks otsast lõpuni enda kirjutatud marss, kolm teiste kirjutatud marsside seadet, toimetamist või kaasajastamist, umbes poole peale jõudnud põimik muusikalist "Mary Poppins", spirituaali "Joshua fit the Battle of Jericho" seade segakoorile klaveri/bändiga, Popside jaoks avamäng filmile "Scherlock Holmes ja doktor Watson" + visandid selle edaspidiseks laiendamiseks süidiks. Mingeid selliseid töid, kus mõni vana enda tehtud seade kohendada, ei loe juba ammu. Rääkimata seoses koolitööga kirjutatust - kolm lugu plokkflöödiansamblile, kaks flöödiansamblile, üks kitarriansamblile, paar klaveri neljakäe seadet. Umbes neli sellist asja, mis jäävad õpilaste edasist arengut ootama. Ei torka rohkem pähe hetkel. Aga loomevorm on tõesti tipus.

Aitab ehk ka sellest mölast. Kell juba uue päeva ette keeranud, ja väga uimase peaga ei tahaks ka sõitu minna. Nagu lubasin, blogi suvepuhkusele ei lähe. Kui millestki kirjutada on, siis ka kirjutan. Aga praegu - sjaùmst !