Töörahva püha

Islandil volbriööl nõiad ei lenda. Pole enam õiget öödki, päike läheb looja kuskil natuke enne 22 ja ronib natuke peale 4 jälle üles. Tõus ja loojang võtab ka oma aja.

Aga töörahva püha tähistatakse 1.mail natuke ikka. Täna oli spordikeskuse külastus täiesti tasuta ja neile, kes tulid, pakuti hotdogi ja apelsinimahla. Ikka nii, et törts sporti ja kaks törtsu rämpstoitu vahele... no pole hullu, Islandil on viinerid ikka lihast tehtud. Käisime meiegi, esmalt ujusime (mina oma 200-300 meetrit lausa, muidugi mitte jutti), siis pistsime mõne palakese põske, siis korraldasin Mart Erikule täiemõõdulise jalgpallitrenni ja seejärel mängisime muusikakoolis pisut ka pilli.

Homme teen veel viimased seaded kontsertide tarbeks ja siis ongi lõpusirge käes. Proovin juba 13.maiks koju jõuda, takistusi võib teele ette veeretada ainult jälle mõni seninähtamatu loodusjõud. Mis edasi, ei tea kahjuks ikka veel. Isegi natuke imestan, et vald niikaua infoga pidurdanud on, mille poolest see võiks küll hea olla?

Mõnikord olen küll mingite alternatiivide peale mõelnud, samas on vähemalt nendel lastel, kes ka tegelikult muusikat õppida tahavad (mitte et vanemad sunnivad), hea töörütm sees ja pole ju mingit mõtet jälle otsast pihta hakata. Teisalt - kohe üldse ei varja, et sellises 300 elanikuga kohas elades hakkavad mõjuma ka igasugu muud asjad. Näiteks eile Eyrinis... no polnud võimalik rahulikult süüa ja õlut manustada, sest mingi lauatäis vinnilisi värdjaid põhikooli 8.-9.klassist lärmasid, läbustasid ja produtseerisid prahti. Kamba peale üks väike pizza ja kannutäis vett ees, aga suhtumine vähemalt selline, nagu oleks kogu alevile välja käristanud paar tonni ööbikukeeli martsipanikastmes. Alles mingi tunni aja pärast, kui see jõuk oli pool tundi lihtsalt niisama molutanud, julges teenindav personal nad välja visata. Need ongi muuseas needsamad, kelle pärast mul kunagi direktor soovitas pärast oma tööpäeva lõppu muusikakooli ukse lukustada. Millest ma viisakalt ära ütlesin, vihjates islandlaste vanadele traditsioonidele, mis pole tattlapakatele lörtsimiseks.

Kulinaarsetest uudistest niipalju, et proovisime hommikupudruks sihukest imeasja nagu saago, pole kunagi isegi enne näinud. Aga kõlbas süüa küll. Ja muidu on ka kõik kenasti kontrolli all... kuigi koju tahaks juba.

Pildi on teinud Mart Erik oma telefoniga. Pooljuhuslikult, muidugi pärast seda, kui USB kaabel oli juba ära ostetud, saime teada, et tollel telefonil (Nokia 2600 Classic) on täiesti olemas ka Bluetooth, mille abil annab infi arvuti ja telefoni vahel liigutada. No 4000 ISK ees või taga...