Jälle üks kasulikult veedetud päev

Noh - tegime siis jälle ära! On suurim heameel tõdeda, et M.Põdra nimeline koolkond on saavutanud mingi stabiilse taseme, mida ei suuda loksutada ka igasugused mustad jõud väljastpoolt (ilusad kevadilmad, teiste loominguliselt võimekate pedagoogide projektid, spordivõistlused, lapsevanemate vabad nädalalõpud perega väljaspool alalist dislokatsiooni jne.)

Paar haigestunut ju oli, ja üks poiss unustas proovi ära ning pidi seetõttu kontserdil ansambliasju "külmalt" panema. Aga mis sellest kõigest, kui üldmulje oli kõva.

Eriti kõva oli veel Mart Erik. Pani pingevabalt nii plokkflööti kui trummi. Praktiline kasu asjas, et päris mitmed tema lasteaiakaaslased olid kontserdil - nägid vähemalt, et pillimänguga alustamiseks ei pea ilmtingimata kooli alguseni ootama. Eks see natuke iseendale töö etteajamise eesmärki teeniski (kuigi ega siin maal sellest eluilmas puudust ole).

Ah jaa. Et tänaseni pole ikka mitte kui mingit infi vallast tulnud, otsustasin, et ei hakka omalt poolt kah torkima. Lähtun oletusest, et olin tõepoolest ainuke selle koha tahtja ning et vaikus ongi sellepärast majas, et polegi ju põhjust teemat arendada. Kui minu persoon (möliseb liiga palju ega austa vajalikul määral naisterahvaid) oleks Thorshöfni jaoks liiga tülikas, küll siis olnuks ka n+1 võimalust mulle koht rohkem või vähem viisakalt üles öelda. Igatahes panin nii mõnedki suveperioodil Eestis mitte vajaminevad asjad muusikakoolis kappi ja arvestan sellega, et teen ühe õppeaasta siin veel. Edasi vaatame õunte pealt. Islandi pension on selline, mille nimel tasub siin töötada, aga selle väljateenimiseks peab kolm aastat tööstaaži täis tulema. Järgmise aastaga nii kaugele veel ei jõua.

Aga nüüd keskendumegi viimasele kontserdile Bakkafjörduris ja siis juba paistab, mis värk edasi saab. Tänase seisuga lennukid igatahes lendavad, aga mingid pildid näitavad, et tuhk liigub muuhulgas Eesti peale... loodan, et tegu on minu oskamatusega kaarte lugeda.