Trummisõda Kirde-Islandil

Igas maailma nurgas peab ikka millegi pärast lahingut lööma. Nagu lugesin Eesti ajalehtedest, käib seal parasjagu lihasõda, Rimi saastaostjate ja Eesti tootjate vahel.

Meil siin kirderegioonis on täiesti võimalik, et puhkeb trummisõda. Kui asjast lähemalt rääkida, siis...

Thórhallur, minu trummiõpilane (juhuslikult direktori enda poeg, aga see esialgu erilist rolli ei mängi) on omandanud selliseid oskusi, et paras hakata täie komplektiga mängima. Aga mul üks taldrikustatiiv vajaka. Pole kunagi olnudki. Kirjutasin siis eile Heidrunile, et katsuks selle statiivi ära osta. Kirjutas mulle vastu midagi väga kummalist, umbes nii, et "kas on mõtet, kui me peame need trummid arvatavasti kohe varsti noortekeskusesse tagasi viima, sest on inimesi, kes on väga vihased, et trummid muusikakoolis on." No mida fakki - see oli päris jube, millises seisukorras ma need pillid enda hoole alla sain, taldrikud täiesti ribadeks pekstud ja trumminahkade kallal kurat teab millega käidud.

Küsisin siis kohalikult kultuurinõunikult järgi, kus need vihased rahvamassid ka on? Mis selgus - ongi tervelt üksainus ihnuskoi, kes tõesti on need trummid kunagi noortekeskusele sponsorkorras hankinud ja nüüd on tal mingi vaim peale tulnud, nagu tahetaks massiliselt bände tegema hakata. Ja selle jaoks pole ju tema arust ometi vaja mängima õppida - lükka aga juhe seina, hunnik efektiblokke vahele, keera võimul punn põhja ja pillid mängivadki ise... Nüüd pidavatki mööda alevit vingus näoga ringi käima ja iga natukese aja tagant küsima, et millal muusikakool omale ise trummikomplekti ostab. Asja teeb keerulisemaks see, et olla väga mõjukas mees alevis.

Kuigi pole isegi ühtki kahtlusalust, tahaks selle "mõjuka mehega" ühe tõsise jutuajamise maha pidada. Raiskas siis enda aega ja raha või ei - aga olen näinud nii Eestis kui Islandil, et kui mingi asi on kõigi oma, ei kuulu ta kellelegi. Kirjutasin ja ütlesin ka õrnahingelistele naisterahvastele, et niikaua, kuni mina siin ilma otsas eksisteerin, on pillid mängimiseks, mitte lõhkumiseks. Õnneks on valla kultuurinõunik, kelle rida on ka noortekeskus, selles küsimuses minu paadis. Ja avalikult välja öelnud, et kes tahab pilli õppida, õppigu muusikakoolis.

Veel tegelikumalt tahaksin sellele tüübile aga lihtsalt molli anda, ülbamise eest, kui ta arvab, et paks rahakott teeb kunniks. Minu jaoks küll paraku mitte.

Ja ühtki bänditegemise soovi ei paista alevis mitte kui kuskilt, nagu teatas kultuurinõunik. Pole keegi isegi ääri-veeri juttu teinud.

Teoreetiliselt peaks mul muidugi pohhui olema, aga mis puutub pillidesse lugupidamisega suhtumisse, pole mul kunagi pohhui. Olgu siis omad muusikariistad või mitte.

Eks paistab, mis suunas asjad arenema hakkavad. Täna oli veel vaikus majas.

Aga ega tänase päeva lõpp ka minu jaoks eriti vaimustav olnud. Mart Erik tegi mulle täringumängus ülaltpoolt sunnis kolm korda järjest pähe. Esimeses mängus sai preemiat ja loputas mind seetõttu 138:48. Teises mängus hakkasin kõvasti vastu, aga ta demoraliseeris mu täiesti, kui kolmiku ajal viiejatsi lauda viskas. Pärast seda ei tulnud mul enam ükski asi välja (peale summa) ja 36:53 oli tõsiasi. Kolmandal korral pani eriti ülbet. Pärast viite viskamist oli -12 peal, viskas kuute viskamise ajal esimese viskega kolm ühte lauda ja veeretas sama lõdva randmega veel kaks tükki juurde. Sellega oli pärast esimest poolt seis -28:50 ja mäng sellega muidugi tehtud. Kokku 15 punkti mängisingi tagasi, lõptulemuseks jäi 98:35. Muusikaakadeemia omaaegse taksiga (1 punkt 1 EEK) olnuks päeva lõpuks olnud 170 krooni võrra lagedam...