Action kojujõudmisel ja vägagi vaikne lihavõttevaheaeg

Kirjutan käesolevaid ridu päeval, mida kirikukalendris kutsutakse vaikseks laupäevaks. Kuigi mina käin kirikust suure kaarega mööda (kui seda just kontserdisaaliks ei kasuta), on vaikus tõepoolest majas. Emapõder on 48-tunnises valves, naabrimees käis ka juba hommikul ära (ja tõi paar õlut, võib-olla siis rüüpame hiljem üheskoos), Tigepunn karjus ukse kõrval ja nõudis (selle õudtatise ilmaga, mis siin praegu on) õue, Marie ja Mart Erik on vanaema juures Tartumaal ning minul sai just nüüdsama järgmine Kikerpuu lugu sätitud. Oma neli tundi võttis, aga selle aja sisse jäid ka mõned Skype-vestlused, niisama uudiste lugemised ja väike jutuajamine naabrimehega (kes on ilma ühegi promillita suhteliselt sõnakehv). Nii et töö enda peale kulus vast kolm tundi. Kui saaks iga jumala päev ühe 150-eurose tööotsa, poleks ehk väga vajagi kaugel maal tööd teha... aga eks ma tean, et kõik elavad praegu projektist projekti. Vähemalt ei tulda mind tülitama asjadega, mis 100% kindlad pole, hea seegi.

Aga jah, sellest ma polegi veel rääkinud, kuidas see Eestisse tulek täpsemalt välja nägi. Kuni Thorshöfni lennujaamani täpselt nagu planeeritud - mina pakkisin muusikakoolis veel paar asja ümber, Marie käis niikaua head aega ütlemas, siis tuli muusikakooli oma lemmikkitarriga paari lugu mängima, siis tuli üks tema klassi abiõpetajatest järgi... ja siis ütles lennujaama töötaja, et meie piletitega on mingi jama ja Akureyrist on Reykjaviki lend täis broneeritud. Mis pani mind ausalt öeldes natuke imestama, sest ostsin need piletid juba 10.septembril ära. Aga pole hullu, lohutati, mine Akureyris check-ini ja näita oma pileteid, muidugi peate peale pääsema, kui juba nii varakult piletid ostetud. Ja õnneks sealt edasi läks asi jälle ilusti graafikusse.

25.märtsil kell 13:25 olime Reykjavikis ning kell 14 olid asjad kenasti majutusse ära paigutatud ja võis minna kevadist ilma nautima. Kõigepealt liikusime niisama kesklinna suunas, nautisime kevadist floorat ja vaatasime Tjörneni linnustikku, sealt liikusime esmaasustuse muuseumi ja sealt loomaaeda. Edasi juba kiirpilk jäähalli (kus seekord kahjuks trenn käis, nii et ei pääsenud löögile) ja bussiga nr.15 Hlemmurisse. Sealt mööda Laugavegurit alla, sissepõikamistega erinevatesse kauplustesse, kust oli võimalik osta poes saadaolevaid asju. Vähemalt kommikarpide jaoks pidime küll läbi käima kolm suurt universaalkauplust ja leidsime need lõpuks hoopis väikesest magusale spetsialiseerunud poekesest. Igasugust väikest prahti, mida sõbrannadele ja vennale kinkida, sai ka valitud väga hoolsalt, ja selle aja peale oli Blue Lagooni pood juba kinni pandud ning ainukesed lootused seega lennujaamal. Tühjad olid ka kõhud ning jalad väsinud, igatahes oli see Islandil ainukeseks jäänud kord, kui Marie sõi täiesti tilgatumaks täismehe lõunasöögi ja oli ka lahkesti sellega nõus, et pärast seda läheme üle tee, kus paikneb minu lemmikõllekas (siiski pidin selle eest talle ühe kakao tegema). Et hiljem õhtul, kella 22:00, pidi tolles asutuses toimuma üks tegevuskunstnike action, leppisime kokku, et tulen sellele üritusele tagasi üksi. Noh, polnud hullu lugu, Marie kukkus kell 19:30 koomaseisundis teki alla ja niikuinii pidi hommikune äratus kell 4:00 olema. Ise... no teeme nii, et ei hakka üksikasjalikult rääkima, mitu korda ma pidin Lydiat (pildil tagaplaanil) oma soovidega (1,2-liitrine sang Vikingit pildil esiplaanil) tülitama (ja mida veel) ning kui vabalt pealinna loomingulise intelligentsiga suhtlesin. No hommikul oli natuke valus ärgata küll, aga ettenägelikud inimesed leiavad selle vastu alati rohtu.

26.märtsi otselend Helsingisse oli pooltühi ja läks täitsa õigel ajal, enne jõudsime oma kohustuslikud viinad ja kosmeetikatooted kenasti lennujaamast ära osta... aga üks strateegiline viga sai juba jaanuaris ära tehtud. Nimelt sel ajal polnud veel enamik laevafirmasid oma infot välja pannud, kas üldse alustavad hooaega ja millal. Välja oli pakkuda ainult kaks laeva, mis enam-vähem ühel ajal Tallinna jõuavad - no muidugi sai võetud see, mis palju soodsam isegi kajutit võttes (mis tagantjärele osutus väga targaks teoks). Aga jah, lennuk maandus Helsingis 14:00 paiku, pagasi kättesaamiseks kulus veel pool tundi, kesklinna jõudmiseks veel pool... kunagi sai mõeldud variandile, et Marie sõbranna Kaisa tuleb Helsingisse ja las nad siis möllavad seal kuskil mõned tunnid, kas loomaaias või veekeskuses või mul savi, kus - paraku oli Kaisa ema aga haigestunud ega saanud seetõttu ka last transportida, ning seega tuli endal välja mõelda mingi programm kuue tunni ulatuses. No hea küll, viie, sest transpordi peale on ka tark tegu lisatund jätta. Ei tulnud paraku kogu aeg kasulikult täis, kaks tundi pidime "spordiakadeemias" molutama, õnneks oli võimalik erinevatelt ekraanidelt vaadata samaaegselt iluuisutamist (Marie) ning jäähokit (mina). Ja - saime siiski ka mingid normaalsed kevadsuvised sisejalanõud Marie jaoks.

Laevasõidust niipalju, et mina sellisesse proletaarlaste paati rohkem istuda ei kavatse. Kõigele lisaks oli ka reede, hullunud joodikpõdrad kruiisitamas ja küprokijobud nädalavahetuseks koju tulemas... üldiselt paistis laeva keskmine IQ olevat kuskil 45 lähedal. Eriti rõve, kui need loomastunud hordid üritasid Tallinnas kõik korraga laevalt maha saada, virutasin ka ise paarile suuremale trügijale küünarnukiga ribidesse ja käratasin peale. Kui tuleb veelkord kõne alla tulek Helsingi kaudu, siis ainult kiirlaevaga ja äriklassis. Maksku siis mis maksab.

Asja kurvem pool oli, et kuna kaks laeva tulid Tallinna korraga sisse, polnud mitte mingit kasu ka vastu tellitud taksost. Kell 00:30, kui bussijaamast väljus viimane transpordivahend Pärnu poole, istusime alles Jõe tänavas liiklusummikus - ja mängisime asjad käigu pealt niiviisi ümber, et sõitsime sellesama taksoga Pärnu-Jaagupisse, kus Marie sai otse koju minna ja mulle vastu tuldi. Rahaliselt muidugi päris korralik häving, aga ikka parem kui kaks tundi tänaval oodata, kuniks keegi Pärnust Tallinna jõuab.

Kogu see rabelung toimus siis veel nädal aega tagasi märtsikuus, aga pärast seda on kuidagi eriti rahulik olnud. Laupäev kulus väljapuhkamiseks ja väheste kaasavõetud asjade lahtipakkimiseks, pühapäeval sai ära teostatud kirurgiline operatsioon minu rõvedalt sügavale sissekasvanud varbaküüne mahavõtmiseks, esmaspäeval käisin sidumas ja tegin omale pisut Citis liiga, teisipäeval oli seetõttu küll pilt, aga mitte heli, käisin pärast sidumist lastel külas ja rääkisin lasteaias Mart Eriku rühma kasvatajatega, mida peaks Islandil oleku ajal kindlasti tegema. Kolmapäev läks igasuguste asjatoimetuste tähe all - uued rehvid autole, veekeetja ning lauatelefoni otsingud ja muud pudipadi... kas äkki siis sai Tiinal külas ka käidud õhtul, kurat, mul ka päevad segi. Neljapäeval igal juhul majutusin pärast hommikust sidumist linnas, käisin Mart Erikuga nukukunsti näitusel ja viibisin pärast Citis. Ei midagi erilist, Rohu tänaval oli vaja pisut tehnikat sättida. No ja siis oligi juba Suur Reede ja natuke maatööde tegemist. Nii need päevad muudkui lähevad...

Aga ikkagi oli sellest koduskäigust kõva kasu. Nii-öelda sai aju ja muud asjad ilusti viimaseks jõupingutuseks ette valmistatud. Järgmine periood on koos tuleku ja minekuga täpselt 40 päeva pikk, ja esimese kümne päeva jooksul on siis minu jaoks selge, kas panen veel mõne aasta samas vaimus edasi või pakin kohvrid. Nagu olen öelnud korduvalt - minu poolt on täielik valmisolek, ent soovin paaris õppekorralduslikus küsimuses kindlasti läbi rääkida. Ehkki arvestades viimase aja uudiseid ei saa see mitte lihtne olema.

Ühesõnaga - esmaspäeval koos Mart Erikuga kell 15:00 buss Tallinna, sealt lennujaama ja õhtune lend. Loodame, et mitte samasugused naljad nagu esimest korda lennates. Ja siis 14.mail tagasi suvevaheajale. Kuulmiseni!

Loo lõppu paar pilti üleujutustest Saaril. See ookean ülalpool on tegelikult põld kodust kilomeetri kaugusel. Ja keelumärk on Ridalepa poole viival teel ees, nii et liiklus toimub Lavassaare kaudu. Võimas värk, nii et ei maksa arvata, et ainult Islandil viib vesi teed ära. Soomaal on veel palju hullem, nagu hiljuti lugesin ja pilte nägin.