Oleks nagu küllalt juba oma elus lennukitega sõitnud, aga nii jubedat igasuguste halbade asjaolude kokkusattumist kui sellel tagasisõidul Islandile ei mäletagi ausalt öeldes!
Nii nagu minu päris esimesel Islandi-lennul hakkasid ka seekord jamad pihta juba Tallinna lennujaamas, kus lennuk seletamatutel põhjustel ei tahtnud ega tahtnud väljuda. Niikaua kuni üks tibi aknast välja vaatas ja kilkas: oi, miks nad minu kohvri praegu välja tõstsid? Ja mõned teised kohvrid ka. Siis ei pääsenud pardateenindajad enam seletusest - tegelikult oli asi selles, et Kiievist sissetulev lend jäi hiljaks ja siis polnud mingid Tallinna kaudu Kopenhagenisse siirdujad enam päris kindel, kas nende maine varandus ikka lennukile mahub. Nende pärast suur osa pagasist uuesti maha võetigi ja läbi lapati. Kokkuvõttes hilines lennuk oma kolmveerand tundi ja pardalt saime maha alles kell 19:15. Stjuuardessid olid soovitanud õnneks, et kapjade plaginal otse väravasse, ilma transiidi check-ini vahepeal üles otsimata. Õnneks eks ole Kastrupi kaudu ennemgi lennatud ja oli täpselt teada, kuhu vaja keerata... jõudsin veel silmata sedagi, et väljalend oli tõstetud kümme minutit varemaks, nii et lennuki vahetuseks oli aega täpselt kakskümmend minutit. MPKÕ.
Õnneks pole minu kiiruslikud omadused veel kuhugi kadunud ja ka Mart Erik suutis kenasti sammu pidada. Nii et 19:30 olime kenasti pealeminejate saba lõpus... ning siis selgus järgmine vale asi. Midagi oli läinud check-inis väga taanipäraselt ja lennuk massiliselt täis üksikuid kohti. Aga mitte ühtki sellist, nagu juba reserveerides nõudsin, et mulle vahekäigupoolne ja Mart Erikule keskmine. Pederasti olemisega onuke väravas laiutas käsi ja ütles "sorry", aga ma kostsin seepeale ainult, et minu sõnavaras sellist väljendit ei leidu. Ja suhtlesin edasi juba Icelandairi stjuuardessidega, kes olid õnneks väga erksa taibuga ning mõtlesid kohe välja, mismoodi asjad normaalselt jooksma panna. Au ja kiitus neile - sest midagi peab ometi ka kõige hullemas reisis head olema.
Kohale jõudes oli hea üllatusena isegi pagas jõutud peale laadida (olin valmis ka selleks, et see kunagi järgi saadetakse), bussisõit kulges vahejuhtumiteta ja Soleyargatal oli toa bronn kenasti kehtiv. Küll üllatas, et millegipärast polnud valmis pandud enamikku puhtast voodipesust - ei aluslina, padjapüüre ega käterätikuid. No vana kaitseliitlane ju teab, kust miskit leida, ja selle probleemi lahendasime iseseisvalt. Aga võib-olla ka, et majaperenaine vaatas, et kella 16:00 pole kohale jõudnud - äkki ei jõuagi siis. Arvestades, et Eesti aja järgi oli kell juba 2 saamas, pole imet, et Mart Erik hakkas tasapisi ära kukkuma, jõudsin õnneks oma voodipesu hankimisega enne valmis, kui lapsel mõlemad küljed küpsed.
Panin äratuse kella 6:00-ks, aga ärkasin juba kell 5:00 mingi ukse kolksumise peale. Vaatasin aknast välja - sa jäme jumal, mis öö jooksul juhtunud oli! Kõik kohad paksu lund täis ja tuli aga juurde, tuul puhus igast ilmakaarest korraga, kevadlilledest (mis Marie lahkumise ajaks igal pool õitsemas, vaata minu eelnevat sissekannet) polnud midagi järel ja nii edasi. Vähemalt buss number 15 sõitis... aga Reykjavik Domesticusse jõudes oli seal ees ootamas juba aukartustäratav kogus islandlase kohta harukordselt närvilise moega kodanikke. Pilk tabloole seletas kõik - lende lükati edasi hulgakaupa. Minu Akureyri lend hilines ainult poolteist tundi, aga Isafjörduri ja Egilsstadiri omadele (mis pidid enne väljuma) oli selleks hetkeks, kui meid pardale kutsuti, jagatud ainult uusi lubadusi sarjast "uus info kell 10:45".
Ega see siis kõik veel olnud. Millegipärast ootas 50-kohalise Fokkeri asemel 37-kohaline Dash, kusjuures mõned reisijad lehvitasid pahaselt piletitega ega suutnud aru saada, miks neile oli 10. ja 11.ritta kohti müüdud, kui lennukis on üldse ainult 9 rida? Olid meiegi 5AB kohtadel mingid näod ees, lahendasin selle asja Islandi kombel - istusime lihtsalt 5 CD peale ja laiutasime järgmisele kohaküsijale käsi: sorri! Noh, see kõik oli muidugi tühiasi selle kõrval, et too kuramuse moosiriiul rappus kogu reisi aja tuule käes ja seetõttu keeldus pardateenindus ka kohvi pakkumisest. Lootus hommikusele kohvilonksule lükkus järelikult Vopnafjörduri vahejaamale, sest selge oli ka, et viimast lendu hoiti Akureyris kinni meie pärast.
Sittagi ma Vopnafjörduriski kohvi sain. Kui Twin Otter oli juba kahtlaselt kaua õhus olnud ja pilt illuminaatori taga oli ikka veel selline, et minugipoolest reisi parem kaubalennukiga (ei ühtki maapealset orientiiri), võttis lennuk taas kõrgust ja kapten teatas, et Vopnafjörduris on võimatu maanduda ja paneme Thorshöfni peale edasi. Ega sealgi midagi head ees olnud, arutasime juba, mis on parem, kas Akureyri peale tagasi põrutada või teha niikaua tiire, kuni kütus otsa saab ja siis kuskil mägedes hädamaanduda... Kuidas piloodid selle Thorshöfni maandumisraja lõppude lõpuks ikkagi üles leidsid, jääbki ilmselt Nordland Airi hästihoitud saladuseks. Aga ilma hommikuse kohvilonksuta olen ma ikkagi parasjagu uimane. Hea, et pärast tänaseid katsumusi vähemalt tööga ei piinatud.
Mart Eriku sain tänase päevaga laupäevasesse jalgpallitrenni sisse möllitud, ta küll vingus, et naistreener ja peab plikadega koos trennis käima, aga kui ma tuletasin talle meelde, kuidas Islandi naiskond Eesti oma suht hiljuti 12:0 loputas, jäi ta lõpuks nõusse, et siis peab ta ju ometi näitama, kuidas Eesti mehed Islandi omi kolgivad. Andsin ära ka avalduse lasteaeda ja vaatan, mis selle peale kostetakse. Sinnamaani, loodetavasti siis paar päeva ainult, käib minuga töö juures kaasas. Suutsin igatahes kohaliku lasteaia personalile kolmel korral elevust ja head tuju tekitada: 1)siis kui kirjutasin avaldusse lahtrisse "erilist tähelepanu nõudvad asjad", et lugedes, kirjutades ja arvutiga töötades on prillide kandmine kohustuslik; 2)panin kirja Mart Eriku mobiiltelefoni numbri ja ütlesin, et kui mingeid personaalseid probleeme peaks tekkima, pole vaja vallale telefoniarvet teha, helistatagu otse; ja 3)soovitasin, et keelebarjäärist saab enam-vähem üle Google Translatori abil. Tõsi, islandi klaveriga ei saa kirjutada "mul on kõhuvalu", sest kuueaastasele lapsele ma Alt+0245 vaevalt et selgeks õpetada suudan. Järelikult siis mängime sellist mängu, et kõht lihtsalt ei valuta.
Homme seega Bakkafjördurisse tööle ja neljapäev-reede on seekord veel sihukesed lahjavõitu. Aga teeme sellegi korralikult ära, ega aega hirmpalju olegi. Neli täisnädalat ja 10.mai ümber peaks sellele õppeaastale joone alla tõmbama. Edasi... ehk veel aastake? Kaugemale esialgu ei vaata. Ja nagu ei väsi kordamast, tahaks mingeid õppekava arendavaid lähenemisi. Naado, Fedja, naado.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar