Tänane esimene Bakkafjörduri päev üllatas tõdemusega, et veel paar last on otsustanud loobuda pianistikarjäärist mõne muu pilli kasuks. Üks tüdruk tahaks nüüd tegeleda kitarri õppimisega ja tema (pool)õde arvas, et plokkflööt oleks igati tore pill.
Ning kui jõudsin tagasi Thorshöfni, ootas meiliboxis ees juba Heidruni kiri, et kaks 9.klassis käivat noorhärrat tahaksid kah kitarrimängu tudeerida, ega mul ju ometi selle vastu midagi ole? No kes see pisukesest palgalisast ikka ära ütleks, aga kirjutasin siiski vastuseks, et pilli- ja noodimajanduse peaks korda saama. Hetkel puudu kaks täis- ja kaks kolmveerandkitarri ning neli õpikut, ega ole ka väga kindel, et kõik lapsevanemad oleks nõus lastele isiklikke pille ostma... kas oskaksidki ilma minu juhendamiseta õige leida?
Mul täitsa äbi, ä-tähega ja puha. Ärakaranud madalate poogenpillide mängija Põdra õpetamas massiliselt kitarre ja plokkflööte... kasvõi endamisi lootsin hoopis pianistide horde muusikakooli uksest sisse ründamas. Vähemalt on islandlaste kitarri- ja plokkflöödiõpikud äärmiselt selge kontseptsiooniga ja lihtsas keeles kirjutatud. Abiks seegi.
Muidugi selge, et kui päris pisikesed plokkflöödimängijad panid jõulukontserdil püsti tõelise hitipõimiku ja kitarriansambel kõlas vingelt vaatamata puudunud kahele kõige kõvemale mängijale, on eeskujud varnast võtta. Sest klaver... no hea küll, ronid kahekesi klaviatuuri taha ning minu kompositsioonikogemuste pealt kirjutaks valmis ka lood kahele klaverile kaheksal käel, aga see on ka kõik. Ja muidugi tekib kindlasti vahetu võrdlus, et mõni noorem laps mängib kiiremini/osavamalt/musikaalsemalt kui vanem. Nii see mulje minust kui edukast plokkflöödi- ja kitarriõpetajast sünnibki. Eks tuleb siis tolle teadmisega edasi elada.
Muidu on kodus... ütleme nii, et arvutiajad võiks õiglasemalt jagatud saada. Sel moel, et saaks ikka ise ka selle riistapuuga tööd teha.
Ja lõpulõdvestuseks kolm totaalselt ebaõnnestunud nuputamisülesannet Eesti koolide 2.klassi matemaatika õpikust, leheküljelt 67 (minu kommentaarid kursiivis):
13. Auto sõidab ühest linnast teise 2 tunniga. Kui kaua sõidavad sama teed kaks autot?
Ülesande koostaja ootab arvatavasti vastust, et pole ju üldse tähtis, mitu autot koos sõidavad - kaks tundi ikka. Khm, eks ole ju päris mitmele esinemisele isiklike autodega kohale sõidetud, ja siiamaani on elu näidanud, et ühe autoga sõidaks tõesti kiiremini ära kui mitmega. Kõikvõimalikud poe-, suitsu- ja kusepausid panevad ju seisma kogu kolonni...
14. Perekonnas on 3 poega. Igal pojal on üks ema ja üks isa. Mitu vanemat on selles perekonnas?
Selle ülesande autor eeldab, et on pere nagu muinasjutus - emme ja issi ilusti juba klikiajast ühe katuse all ning kõik lapsed omavahel valmis tehtud, seega õige vastus oleks kaks. Täitsa huvitav, kuidas lahendaks selle ülesande mõni Diana Klasi lastest - tollel kõik lapsed eri meestega? Või mis saab siis, kui jewrosojuuz koostöös haridusministeeriumiga pressib (juba ongi pressinud) õppekavadesse igasugu muidki huvitavaid peremudeleid: Jüri + Jaan, Juhan + Pontu, Mari + anonüümne spermadoonor ja nii edasi?
15. Üks kukk äratab oma lauluga 10 magajat. Mitu kukke peaks laulma, et ärkaks 20 magajat?
Ka siin oodatakse vastust, et kui kukk suudab häirida 10 magaja und, suudab ta toime tulla ka 20 ja kasvõi 200 magajaga. Oleks siis tegelikult nii! Esiteks puudub ülesandes ruumiline kriteerium ehk magajate paigutus häälegeneraatori perimeetril, ning teiseks suureneb magajate arvu kasvades kindlasti ka nende hulk, kes välisele ärritajale üldse ei reageeri.
Oijah, asi kiskus ikka tõeliseks demagoogiaks kätte ära. Mis on märgiks, et aeg koti peale kobida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar