Kell alles 13 saamas ning mina järgmisel päeval pärast þorrablóti juba võimeline kirjutama ja mõtlema? Ilmselt üllataks see nii mõndagi pikemalt Islandil elanud eestlasest kolleegi.Nojah. Eks Tarts suutis mind (btw Vavilov just kirjutas, et tedagi) tõepoolest eelnevalt nii raamatus kui telefonis ära hirmutada, nii jubeasjade söömise kui ka läbu ulatuse asjus. Tegelikult oli igati tore pidu küll, ma ei kahetse, et selle investeeringu tegin. Kuigi tantsima ma ei jäänud - igaüks, kes mind natuke tunneb, teab, et minu tantsupõrandale saamiseks tuleb mind eelnevalt joota natuke rohkem kui koomaseisundisse. (Sulgudes: bänd-mis-iganes-nimega Sauðarkrókurist oli väga hea bänd, kuulasin ikka natuke).
Ilmselt seal Tartsi kandis on ikkagi pisut kompaktsem ja maalähedasem koht. Minu þorrablóti jaoks keegi mingeid asju kahjuks kodus ei suitsutanud, hapendanud ega mädandanud, suurte korvidega ei tuldud ja isegi riigialkoholi ei tassitud kaasa teab mis hirmsates kogustes, samagonniajamisest rääkimata. Tunni aja eest muusikakooli tulles oli ainukesteks tunnusmärkideks, et eile miskit ikka toimus, 1)kümmekond autot maja ümbruses; 2)üks purukskukkunud roheline, järelikult õlle- või veinipudel; ja 3)representatiivne kogus konisid peaukse lähistel. Ikka superhüpersoliidne võrreldes soomlaste vappu pidustustega 1.mail, kus kogu Helsingi on (vähemalt mõni aasta tagasi oli) kaetud paksu pudelikildude- ja oksekorraga, kangialustest annab kokku korjata päris palju kasutatud kantonne ja iga põõsa all magab mõni koomas kodanik, pole harvad juhtumid, kus ka ennast täis lasknud.
Sellest söögivärgist ehk hetkel niipalju, et toitude nimetused ja köögist tulevad lõhnad (muusikakool on teadupärast peopaiga ülakorrusel) on oluliselt jubedamad kui maitse. Muidugi olen ma nüüdseks juba natuke aega ikka Islandil elanud kah ning tervituseks pakutud hákarl ja brennivín läksid sisse kahe suupoolega - ent lambapeasüldil pole seapeasüldiga võrreldes mingit muud vahet, kui et tundub ihtsalt vähem rasvane, lunn on täiesti tavaline natuke tuimavõitu linnuliha ja oinamunadest ei saanud üldsegi aru, et need oinamunad on. Samahästi oleks keegi võinud väita, et tegemist on keele või muu taolisega. Mýsa ehk maakeeli piimavadak on niivõrd hea hapendaja, et kipub muidki maitseid tapma. Vähemalt siis, kui tegu tööstuslikult toodetud kraamiga, nagu minu juhtumi puhul. Pigem üllatas see, et lauakaaslased sõid pigem hardfiskurit ja hangikjöti ning oinamune ei proovinud suurt keegi peale minu.
Aga veelkord - mis siis, et kolmveerandist eeskava ajal räägitust aru ei saanud ja emotsioneerisin igaks juhuks saaliga kaasa, ikkagi oli lahe.
Teaduslikumalt üritan toimunule läheneda kunagi lähitulevikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar