Väike Bakkafjördur tegi vähemalt nende lihavõttekontsertidega Thorshöfnile küll pika puuga ära. Kuidagi eriti sõbralik oli täna, keegi ei stressanud, pabistanud ega pildunud perset - isegi niipalju, et kui üks tüdruk, kes kaks nädalat saare teises otsas oli ema juures olnud ning pool tundi enne kontserti avastas, et on unustanud oma soololoo sootuks (isegi selle, et ise selle loo kontserdiks välja valis, mis siis veel rääkida noodinimedest ja õigetest rütmidest), võttis lihtsalt pliiatsi, tegi tagaruumis paberitööd (teised aitasid ka), harjutas veidi ja asi tuli nigu kulda. Ehkki oleks võinud selle asemel pidada südamerahuga maha pooletunnise loengu lahutatud vanemate laste inimõigustest - ja ma oleks seda aktsepteerinud. "Linnas" juhtub, et teinekord öeldakse: olin reedel sõbra sünnipäeval, ei saanud teisipäevaks harjutada. Või jäetakse sellepärast kontserdile ilmumata, et lihtsalt on pohhui.
Ja pärast kontserti oli laud kaetud, lapsevanemad olid massiliselt kooke valmistanud. Näpuotsaga soolast ka. Olime soliidsed, mina võtsin kaks ja Marie ainult kaheksa kooki.
Nende lapsevanemate poolest võiksin ma küll siin regioonis oma tööga jätkata bioloogilise surmani. Üldiselt, kuna mul saaks antud hekel juba praktiliselt Bakkafjörduriga koormus täis (kui neilegi anda 2 x 30, mitte 2 x 20, pluss ansamblid ja solf)... siis oleks vast tõesti aeg mõelda sellele, et pakkuda kellelegi Thorshöfnis poolt ja Svalbardis poolt koormust. Põrgut nad nirutavad, lapsed oleksid rõõmsamad, kui saaks mängida rohkem, ma ju näen seda. Lihtsalt noodiõpetuse ja muu solfedžoga tuleks tegeleda eraldi ning ansamblimänguga samuti eraldi. Mitte varastada seda millegi arvelt.
Nii et juurde on vaja töökohti luua, mitte olemasolevatele konkursse kuulutada, härrased ! Sain tegelikult vallast vähemalt selle teada, et juhtumitel, kui on tähtajaline leping nagu mul, ongi selle lõppemise lähedal kohustus konkurss välja kuulutada - ja sõna-sõnalt kirjutati, et "sellel võib osaleda igaüks, sina ise kaasa arvatud". Noh, tore, tean vähemalt, et kui tahtmist on, pean nende miljonite siia regiooni rinnutsi murdvate kodanikega rinda pistma hakkama... kui keegi viitsiks ainult poetada pool sõna sellest, mida kõrgeaulik komisjon hindama hakkab. Haridust? Kutseoskusi? Visiooni? Võimet igal võimalikul juhul mitte möliseda? Esimesed kolm asja on mul küll tasemel, aga selle viimasega esineb teatavaid suuri vajakajäämisi, möönan... Mida mõtlen, selle ka ilma igasuguse diplomaatiata välja ütlen.
Aga hea küll, hetkel olen juba mõtetega kodumail. Hommikul jätab Marie uute sõpradega korra hüvasti ja siis lähebki sõiduks. Väike puhkus on protsentidega välja teenitud. Võib-olla kirjutan veel korra enne kojujõudmist midagi, aga ei luba. Kuulmiseni igal juhul! Ja kui minu vaikimine muutub talumatult pikaks, siis vaadake seni järjekordset pildirida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar