Sain täna Vopnafjörðuri kolleegilt meili, kus ta kirjutas, et sellisel kujul, nagu mina mõtlesin, peab koolidevahelise koostöö praegu kahjuks tulevikku lükkama, ent ta tuleb suurima heameelega ning juba varsti ise mulle külla ja kutsub mindki enda poole ja siis arutaks igasugu asju juba lähemalt.
Aga põhjendused, miks too koostöö tulevikku nihkub, panid mind ennast siin ikka jube hästi tundma (vaatamata kergele kõhuvalule, mis mind kogu tänase päeva saatnud on). Mille üle siis kolleeg kurdab? Eeskätt selle üle, et pikki aastaid pole õpetatud teooriat, seetõttu ei tunne keegi nooti ega saa ka aru, kui oluline see on. Ehhee - kui härrasmees, kes hakkas Islandil õpetama aastal, kui mina läksin viiendasse klassi, kirjutab enda jaoks täiesti võõrale inimesele, et mõnes muusikakoolis on ikka aastaid jamaga tegeldud, siis vaevalt et teda saab süüdistada süsteemi mittetundmises, poliitilises ebakorrektsuses või mõttetus soovis parandada maailma.
Ühesõnaga kirjutasin talle vastu, et aja oma rida rahulikult edasi ja ära pane vingujaid tähele. Et küll ükskord siis asjast aru saama hakatakse, kui oluliselt parem kvaliteet nähtavale tuleb.
Onul oli muuseas selle üle õudselt hea meel, et pärast teda on Þórshöfnis asjad edasi arenenud. Ma jätsin talle puhtast tagasihoidlikkusest muidugi mainimata, kelle töö see on.
Päevauudistest niipalju, et saan edaspidi Bakkafjörðuri omadega esmaspäeviti teha rahulikult ansambleid ja kui väga vaja, siis ka solfedžot. Kuna kooli bussijuht Hafliði sai mingeid tööülesandeid juurde, ei saa ta mind ära vedada mitte mingil juhul varem kui kell 14:30. Mis tähendab, et võin vähemalt poolteist tundi kauem töötada. 3 x 30 või 4 x 20 minutit ansamblitegevust - ja keegi ei kobise, et "lapsevanemad maksavad selle eest, et nende laps oleks tunnis üksi". Muuseas, need poolteist tundi on peale kõike muud ka ületunnid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar