Töötegemise mõttes pole siinsel elul tõesti väga vigagi. Vaadatakse, et liigselt üle ei pinguta, suhtutakse täie mõistvusega vajadusse aeg-ajalt auru välja lasta, ei koormata mõttetute tegevustega (ainekavad, tunnikavad, aruandlus, päeviku täitmine) ja makstakse kõige selle eest palka ka veel. Piltlikult öeldes: Islandil töötades saan ma võimaldada seda, et oma palga eest kogu suvevaheaja muretult Eestis veedan, aga Eesti õpetaja ei saa omale võimaldada puhkuse veetmist isegi Lätis, saati siis veel Islandil. Huvitav, et keegi küsib veel, miks ajud Eestist ära voolavad ega tagasi tule?
Aga kõigele vaatamata olen ma eestlane ja minu kodu on Eestis, ükskõik kui stressirohke sealne olukord ka on. Sinna ma tulen, seal on mul alles kõik positiivsed kontaktid ja sinna saab ükskord maetud see, mis minust alles jääb. Ja seetõttu saabubki kuskil enamvähem töösessiooni keskel ikka ja jälle selline hetk, kus loed päevi ja mõtled: no kui kaua veel? Saabus eelmisel aastal ja on täna jälle saabunud.
Tuntud multifilm, mille lingi siia üles panin, andis õnneks inspiratsiooni lugeda aega mingites teistes, rohkem lohutust pakkuvates ühikutes. Nii et palju meeldivam kui 50 päeva on öelda endale hoopis, et veel 20 süstalt. Ja et ma teen igal pühapäeval pannkooke, siis nendes mõõtes on jäänud jõuluvaheajani veel ainult seitse koogitegu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar