No nii, selle kuu hulkumised on selleks korraks hulgutud. Üks põhjus oli teadagi näha kolleegi ja kauaaegset võitluskaaslast Ristot, kellega sai koos musitseeritud viimati aastal 1996 (Pärnu linnaorkestriga Mozarti kava, mina dirigent, Risto soleeris d-moll klaverikontserdis KV 466, millele ta ise oli kadentsid kirjutanud ning teine teos oli Sümfoonia g-moll KV 550) ja muidu nähtud vist 2003 sügisel, Mart Erikut igatahes olemas veel polnud (aitasin Ristol teha pisut noodigraafikat tema teostele). No vot, ja see mees on siis nüüd Akureyri muusikakoolis klaveriõpetaja. Elab Valmari maja alumisel korrusel - loodan, et see pole mingi riiklik saladus, millest kirjutada ei tohiks -, seal päris korralik külalistetuba, igatahes polnud omal ajal Mustamäe ühetoalised korterid Risto elamisega võrreldavad. Ruumi jätkus küll ja veel - ka siis, kui kaheinimesevoodi pealt kattemadrats maha sikutati, pääses üle ja ümber. Ehkki mehed suured. Teatava kurbusega peangi siinkohas nentima, et tõenäoliselt pole ma enam kõige kogukam eestlane Islandil...
Juttu jätkus igatahes kauemaks, filosofeerisime pedagoogilistel teemadel ja memuariseerisime muidu. Sai käidud ka ujulas ja vaatasin oma silmaga Akureyri muusikakooli selle uues kohas (kultuurimajas) üle. Pühapäeval sai natuke töödki tehtud. Valmaril oli nädalavahetusel mingi mäng bändiga ja ta palus Ristot, et too laulaks kiriku kooriga hääled lahti. (See teema Ristol muuseas kuigi tugev pole.) Risto seepeale, et mis saab pühapäevakoolist, mis peaks ju samal ajal olema. Valmar kostis, et võivad oodata. Tõenäoliselt hakkas Ristol midagi kripeldama ja ta küsis minult, et äkki ma viitsin hommikul see veerand tundi ise kooriga tegeleda... no miks mitte. Tükki see küljest ära ei võta. Tegin ära, rikastasin koori omalt poolt paari uue hääle- ja hingamisharjutusega, vaatasime parasjagu üht uut koraaliseadet, kui Valmar uksest sisse astus - ta üllatus oli omajagu suur, kui mind asjaga tegelemas nägi. Valmaril on muuseas päris hea koor kirikus, ainuke asi et kaashäälikud kõlavad kuidagi väga pehmelt. Muidugi võib see täiesti olla tingitud minu mitte kuigi heast islandi keele oskusest. Eks paistab, mida preester arvab, kui pealinnareisilt tagasi tuleb - kas pärast sügavalt uskmatu ja kümnest käsust mitte ühtegi täitva Põdramati käiku tema pühakotta tuleb uuesti sisse õnnistada kogu kirik või piisab klaverist.
Peale Ristoga suhtlemise jõudis teha muudki. Muusikapoest leidsin natuke asjalikke noote, trummivärgiga oligi natuke ikaldus ja bassipoisiga tahaks midagi värskendavat. Glerartorgi erinevatest poodidest sai muretsetud üht-teist eluks vajalikku, aga paraku mitte kõike, ja Hagkaupi külastus läks täiesti tühja. Noh, hea et niigi läks, eks t-särke, sokke ja aluspükse peab ikka pisut varuks olema, ja kui neid soodsalt saab, miks ka mitte. Paar voodilina ja mingeid isikliku hügieeni asjandusi sai kah. Ja mõni õlu ära joodud, aga see selleks.
Tagasi tulin ettekavatsetult bussiga, sest oma järgmise leheloo kirjutan tee-ehitustest Islandil. Peab ju kuidagi lahti seletama, miks Olafsfjörduri ja Siglufjörduri vahelise tunneli avamine põhjustab kahepäevased pidustused ja varsti on samasugused tulemas ka Thorshöfnis.
Ja seda ülikonnavärki, mille mõtet ma veel igaveseks maha matnud pole, katsun vaadata Reykjaviki Hagkaupis, mis on suurte inimeste riidekraamiga varustamises parema järje peal. Eks ma kunagi ikka jälle pealinna satun.
Pildi peal minu lahke võõrustaja Risto (muidugi klaveri taga), aitäh talle takkajärele. Kes tahab tema pianismiga lähemalt tutvuda, guugeldagu "Risto Laur" ja vaadaku, mis ette viskab. Viskab küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar