Oli siis selline laupäev, kus tuli tööd teha pisut.
Hommikul kell 10 ärkasin selle peale, et kultuurinõunik Halldóra helistas - ta peab uue teelõigu avamistseremooniale lendama, kas ma võiks selle klaverionuga (pildil) ise ringi sebida kuni õhtuni. Et ta tooks kohe võtmed ära. No heakene küll, eks ma ajasin püksid jalga ja võtsin selle võtmekimbukese vastu, eks tädi ole mul ka paari asja joonde ajada aidanud. Oleks muidugi võinud ju eelmisel päeval kirjakese jätta.
Siis jõudis ka pianist ise millalgi pärale ning panime kiiresti tegevusplaani paika. Tunnid olid ka täitsa toredad, mul polnud vaja millegi üle piinlikkust tunda ja õpetaja oli väga pedagoogiline. Pani natuke tehnilisi asju paika, mõnega sai juba muusikastki rääkida, ja peaasi: lapsed nägid ära, et kõik korralikud õpetajad ajavad põhimõtteliselt üht ja sama juttu (harjuta iga päev veidi, õige tehnika on oluline jne.) Viiest õpilasest neli jõudis kohale ja viiendal teen kõrvad tuliseks.
Aitasin siis kontserdi jaoks kirikus ka asju üles sättida, käisin vahepeal kodus kiiret lõunaeinet tegemas... ja siis tuligi see, mis rikkus kogu seni hästi kulgenud päeva ja mille pärast praegu sügavalt häbi tunnen.
Kui publiku hulka lugeda ka selle kontserdi nimel rohkem või vähem sebinud Halldórat ja mind, oli kirikus täpselt 8 inimest. Brynhildur oma neljast lapsest kolmega, üks vanem daam ja üks vanapapi. Kõik. No ma ei tea - kuigi see kontsert oli sponsorite poolt täies ulatuses kinni makstud, siis mina ei tahaks küll enam mitte kunagi sellisesse kohta tagasi tulla.
Kusjuures Islandi muusikat oli tõesti huvitav kuulata - omad Ellerid, Tubinad, Räätsad ja Mägid on äratuntavad siingi. Palusin omale ühtlasi paar nooti saata. Aga ikkagi, kaheksa kuulajat...
No meil käis Peter Mate, Listahaskoli klaveriõppejõud - kirikus olid mõlemad kuulajad kohal :) Ta ise oli sellest küll väga teadlik, et klassikalist muusikat kuulamas ei käida sellistes väikestes kohtades. Võttis seda, kui kinnimakstud harjutamist :) Aga meil oli pärast kontserti koos tore - kohvitasime ja rääkisime muusikajuttu. Selles mõttes oleme küll väga tänulikud, et meile jõuavad siia ikka päris suured staarid, mida ei kujutaks Eestis ette (et staarid pärapõrgusse jõuaksid).
VastaKustutaNojah, ma mõtlen just praegu, et kuskohas see viga siis ikkagi tehtud on. Kui on muusikakooli kontserdid, siis ükskõik kui vähe või kui halvasti keegi mängib, saalid on ikka täis ja aplausi nii et hoia ja keela. Muidugi, laupäev ja spordihoones jõululaat ja seltsimajas tattide disko - aga kuidas on võimalik niimoodi muusikakoolis õppida, kui ei tunne huvi teiste mängimise vastu? Need neli õpilast, kes onul varasel pealelõunal tunnis käisid, võinuks ju ometi koos oma isa-ema ja õdede-vendadega tulla, oleks juba 12 inimest juures olnud...
VastaKustutaSelles on asi, et muusikakooli kontserdil esinevad OMAD - keda on hea ja huvitav vaadata :) Meil oli eelmise nädala kontserdil 90 kuulajat - ma imestasin, et kust need kõik välja ilmusid, pole enne märganudki, et siin elab kontserdikülastajaid. Aga omad lapsed (ja veel pimedal ja igaval ajal) ju pakuvad huvi, need on kõige andekamad ja nunnumad. Mis siis, et enamus neist ei oska suurt midagi veel :)
VastaKustuta