Inimene õpib kogu elu...

Mõnikord on sellisest üksipäini saarel konutamisest natuke kasu ka. Kui on tarvis mingi lugu kirjutada, pole seda ohtugi, et keegi sajab uksest sisse ja teatab, et nüüd tuleb pidu. Lülitad Skype välja ja muudkui aga kirjutad. Näe saigi järjekordne Popside tahetud lugu valmis, jäi isegi päevake aega poleerida. Pidu jõuab pidada kunagi hiljem ka. Näiteks pärast esimest jõulukontserti.

Aga tegelikult tahtsin ma natuke nina püsti ajada ja ära märkida, et mu käeline tegevus on kõvasti paremaks läinud. Panen siia paar pilti väikesest jõulukaunistusest, mille valmistasin. Algmaterjaliks oli üks flööt, mille Olivia eelmisel aastal nii nässu keeras, et parandamine ei osutunud enam mõttekaks, ning üks pisike komplekt elektriküünlaid, täpselt nii tilluke, et õieti kuhugi ei olegi laiali laotada. Minu tööks oli siis flöödilt need viimased küljes seisvad klapid ära elimineerida ja küünaldekomplekt torust läbi tõmmata. Tuli päris avangardne välja, nagu ise veenduda võite. Nüüd jääb ainult üle välja mõelda, kuhu selle riputada saab.

Järgmine asi, mille peaksin omale selgeks tegema, on prügi sorteerimise peennüansid. Seda ma juba saan peaaegu aru, mis käib rohelisse, mis pruuni ja mis halli konteinerisse. Ainult mõned asjad, millele ma veel pihta ei saa:

1)kas kõik plastpudelid, plekkpurgid ja piimapakendid tuleb omakorda eraldi sorteerida või võivad kõik nimetet artiklid ühes kotis olla;

2)kuhu lähevad läbipõlenud elektripirnid;

3)kuhu läheb rùllupylsa ümber olev võrk, kas pruuni või halli;

4)kas lõksu püütud hiirte laibad lähevad pruuni või halli konteinerisse;

5)kuhu tuleb helistada või mida üldse teha, kui mõni konteiner täis saab, nagu mul roheline praegu on.

Nii et natuke tuleb veel areneda selle töösessiooni järelejäänud kuu aja jooksul.

Ja lõppu inf, et koduloomad on juba kenasti kohal, eile vahtis üks päris akna taga ja täna oli järgmine. Pean silmas hülgeid muidugi.