Eile (esmaspäeval) tuli Bakkafjörðuris viimase õpilase ajal selline unekas peale, et täitsa häbi oli. No kuidas sa haigutad nagu jõehobu, kui teine nii püüdlikult mängib, ja täitsa flöödimängu moodi kõlab?
Keerasin siis koju jõudes kohe külili, mõttega tunnike tukastada. Siis oli kell ca 15:10... ja kell 20:20 tuli jälle pilt ette. Loomulik, et sellise magamise peale ettenähtud ajal uni enam peale ei tulnud, alles kuskil kella 4 paiku ning kell 7:00 oli jälle uimane olek. Mis on vahelduva eduga kulgenud praeguseni (just nüüdsama haigutasin taas, kell on 16:47).
Osalt on süüdi olnud muidugi ka tänane tunniplaan, auklik nagu šveitsi juust. Toimusid teine, kolmas, viies, kaheksas ja kümnes tund. Kaks last teadaolevalt ära, üks teadaolevalt haige, kaks kurat teab kus ja üks otsustas, et talle muusikakoolist aitab. Selle viimase teate peale ühmasin direktorile, et paneme muusikakooli parem üldse kinni, vald hoiab terve hunniku raha kokku. Ta oli selles osas isegi minuga nõus, et mõned ei suuda lihtsalt aru saada, kui suurepärased võimalused on neile kätte mängitud. Aga ei mind kuskile minema lasta, vähemalt kevadeni küll mitte. Edasi... no paistab, mul muidu see nüanss, et 1.märtsil saab kaks aastat täis. Ühesõnaga, kollektiivlepingu kohaselt peab vald mulle selleks ajaks selgesõnaliselt ütlema, kas ta tahab mind palgata või ei - ning kui jah, siis järgmine leping on juba eluaegne.
Vähemalt see inf tegi natuke positiivsemat tuju, et Þórður Ragnari ema, kes nüüd koolis töötab, ütles, et poja (pealt 30 aastat vana) saab jälle basskitarri õpinguteks mahti. No tore, kasutame olukorra kenasti enda kasuks ära.
Aga nüüd kiiresti üks transpositsioon homseks Bakkafjörðuri päevaks ja siis koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar