Vähemalt praeguse seisuga lõhnab siin kirderegioonis küll selle järele, et jõulud tulevad valged. Kolmandat päeva sajab täie rauaga ja õhk on ka paar pügalat nullist allapoole.
Þórshöfnis tähendab see seda, et mul on kodu ja töö vahet liikumiseks kaks varianti: a)käia kõnniteel, mida niikuinii mitte keegi mitte kunagi lumest ei puhasta, ja b)käia sõiduteel, mis on kinnisõidetud lume tõttu jõhkralt libe. Täna oli lisaks kõigele tuul ka selline, et puhub või sokid jalast ära.
Et pean täna kauem koolis olema (Svanhilduri flööt + Jingle Bell Rock bändile + üks Popside tellimus) ja lähen päris kindlasti koju juba pimedas, pean seega olema topelt ettevaatlik. Kui peaks libedaga allamäge liikudes midagi jalgadega valesti minema, on kanderaam ja ratastool.
Ja siis juhtus veel midagi tänase koolisöögiga. Olid piimaga keedetud makaronid + bloðmör + lifrapylsa. Need makaronid osati selliseks jahulögaks keeta, et peale minu ei tahtnud õieti keegi. Direktor vaatas mulle väga küsival ilmel otsa, kui ma teise kausitäiekese omale ette tõstsin ja küsis, kas mulle see (tõesti) maitseb. Mis ma muud sellise siira küsimuse peale oskasin kui ausalt vastata, et ise teeksin paremini. Aga no pole parata, minu organism nõuab kindlal kellaajal sooja toitu, olgu siis või kirvesupp...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar