Kunagi kümmekond päeva tagasi jätsin peale eelmise kodukahjuri hävitamist õhku küsimuse, kas see oli ainuke eksemplar minu majapidamises. Nagu näitasid hambajäljed biojäätmete kotil, ei olnud. Ja lõksu samas ka keegi ei jäänud.
Vaevalt kaks minutit pärast seda, kui olin jõudnud uue lõksu üles panna, kõlas köögis aga tuttav plaksatus - ja seal ta kümme sekundit veel siputas, enne kui vait jäi. Noh, sedapuhku ei hakanud hiirelaipa enam lõksust eraldama, vaid rändas kogu täiega prügikasti.
Õigust räägivad bioloogid niisiis selle kohta, et hiir jõuab veel enne surma eraldada paar tilka kust ja sellest piisab, et panna teised hiired lõksust kaarega mööda käima. Mis tähendab omakorda, et kui neid elukaid liiga palju majapidamises on, läheb tiba kulukaks. Pean ikka tõsiselt mürgi muretsemise peale mõtlema.
Muusika-alastest uudistest niipalju, et sain pühapäevase kontserdi kontseptsiooni ilusti jooksma, tõmbasin veel kahele kitarrile uued keeled peale, lükkasin valmis paar fono, andsin kuhugi allkirja kultuuriministri mahavõtmiseks, bassiõpilane Þórður Ragnar täidab koduseid ülesandeid eeskujulikult ja Vopnafjörðuri muusikaõpetaja Stephen kirjutas ka täna ja küsis, mis ma arvan, et äkki võiks mõned Bakkafjörðuri õpilased tema kontserdile ka esinema tulla 9.detsembril. Miks ka mitte muuseas - ja läheb mullegi linnuke kirja. Kui nüüd veel saaks kuidagi Þórshöfni kontserdi kuupäeva lõplikult ära fikseeritud, oleks veel eriti tore. Kirjutangi kohe kooli direktorile ja siis on ka aeg koti peale kobida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar