Täna on rohkesti vaba aega. Esmaspäeval selgus, et Bakkafjörðuri lapsed pole öskudaguri puhul koolis, ja et päev täiesti hukka ei läheks (Þórshöfni lapsed lähevad pärast lõunasööki linna peale ja tulevad siis allkorruse saali pidutsema), lasin oma neli tundi hommikupoolikule tõsta. Õigemini kolm, sest sündiõpilane Mateusz, nördinud asjaolust, et pill ei mängigi ise, arvas heaks loobuda. Ootasingi juba huviga, millal see sünnib. Kui 34-st toimuma pidanud tunnist 16 unustatakse ära (pean täpset puudumiste-hilinemiste arvestust, seetõttu tean) ja üheksal korral tullakse ilma nootideta, ei aitaks vist ka see, kui õpetajaks oleks Robert Moog isiklikult...
Aga see kõik on tegelikult savi. Rääkida tahtsin hoopis tänase päeva ettevalmistustest. Sest kuna olen muuhulgas ka lapsevanem, tundsin loomulikult huvi, mis päev see öskudagur selline on, et tunde ära jäetakse ja pidu peetakse. Kirjutasin Heiðrunile ja sain teada, et lapsed ajavad kostüümid selga. No tore. Marie Põdral neid ju saare peal neli kohvritäit kaasas, isegi kontserdiks peaksin midagi pidulikumat Akureyrist vaatama, et päris teksade ja t-särgiga lavale ei roniks. Ausalt öelda ei täi üheks korraks ka poest kostüümi osta, rahast hakkab kahju.
Mis siis muud üle jäi kui improviseerida. Pipiks annab ikka teha. Ajasin ainukesele kaasasolevale seelikule paar teist värvi lappi peale, erivärvilisi sokke leidus ka, tuletasin meelde, kuidas teise klassi tööõpetuse tunnis sai patse punutud (antud juhul täiesti meelega viltu pähe, aga ega ma ka korrektselt sümmeetrilisi teha oska), patsikummid ka muidugi erinevad, mingi odav kribukrabu kaela... siis tegin südame kõvaks ja raiskasin tervelt 750 ISK mingi ajutise pealepihustatava juuksevärvi peale, et pea ikka porgandivärvi tuleks. Noh, need suuremad tüdrukud, kes tegelesid näomaalingutega, olid kunagi Astrid Lindgreni kirjandusteoseid lugenud ja said kohe aru, mis tegelasega tegemist. Maalisid natuke põski punasemaks ja tedretähti näkku. Eks ma õhtupoole kuule, kuidas läks. Ah jaa, patsidesse ajasin traadid ka sisse, et saaks vajadusel natuke vormida. Mille kõigega üks kõrgeltharitud pedagoog tegelema peab...
Aga muidugi pole laste suhtes mingit vahet, kas oled Eestis või Islandil. Esimese kolme klassi lapsed teevad kõik kaasa ja näevad kodus vaeva (no nägin aknast sisse piiludes ikka tõeliselt huvitavaid kostüüme). Siis tulevad mingid neljanda-viienda klassi poolnõmikud - mõned kostümeeruvad, mõned tõmbavad isa mootorrattakiivri pähe ja käib küll, mõned lohistavad jalgu järel ja arvavad, et kostümeerunud on nõmedad. Siis kuuenda-seitsmenda-kaheksanda klassi täisnõmikud, kes arvavad heaks ka nooremate kostümeerumise kallal valju häälega ilkuda (ise käivad aastaringselt, kapuutsiga musta värvi dressipluus seljas ja müts ilmselt pea külge kinni liimitud). Ja siis üheksanda-kümnenda klassi onud-tädid, kes heameelega nooremaid kostümeerida aitavad, aga ise muidugi "titendust" kaasa teha ei viitsi.
Nii, ettevalmistusaeg sisustatud. Ja ennäe, isegi Olivia on tunniplaani muutusest õigel ajal teada saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar