Lugesin just üle, et järgmise korralise hingetõmbepausini on veel 27 päeva. Siis on viimane lihavõttekontsert ära ja järgneb peaaegu kaks nädalat puhkust. Mille jooksul võib juhtuda, et tuleb natuke tegelda ka töiste tegevustega (näiteks Kaitseliidu orkestrite õppuse korraldamine), ent praeguseks on selge ainult niipalju, et selge pole veel midagi.
Kuidagi kahtlaselt rahulikult on siiamaani kulgenud see kontserdiks ettevalmistamine küll. Ei ole hakanud vägisi punnitama kedagi paremaks, kui ta tegelikkuses võimeline on, ning kõiki eelnevaid kogemusi arvestades olen vähemalt oma arvates kindlustatud ka juhtuda võivate ootamatuste vastu. Loomulikult on inimese ja eriti islandlase fantaasia ilma igasuguste piirideta ning küllap on olemas veel mõni selline asi, mille peale ma isegi ei mõtle, et juhtuda võiks.
Minu selle nädala plusspunktid lähevad kitarripoiss Danielile, kes suudab igaks tunniks mitte ainult et kodused ülesanded täita, vaid ka lood omal algatusel pähe õppida. Jääb ainult arusaamatuks, kus ta eelmisel aastal oli.
Ja veel suuremad plusspunktid lähevad Rósny vanematele, kes tegid lõpuks ometi mulle selle teene, et võtsid oma lapse muusikakoolist ära. Tegelikult võiks nad teha sama suure teene ka põhikoolile ja Rósny lasteaeda tagasi panna, sest no kui laps ei ole mitte ühegi mõõdiku järgi kooliküps, siis ta lihtsalt pole seda.
Homme pärast lõunat saab siis natukeseks ringi kolistama sõidetud. Programmis on Húsavík ja vaalamuuseum, Mývatni mudaaugud ja laguun ning Akureyri. Tarts on põhimõtteliselt nõus Mývatnis giidiks kah olema, aga ilm, ilm... ühesõnaga, kui reedel on võimalik kuidagitpidi Mývatni jõuda, siis tuleb jaht. Kui ei, tuleb käivitada plaan B. Mis ju teadupärast igaühel, kes kasvõi aastakese Islandil viibinud, on tagataskust kohe võtta.
Arvutit sellele ringkäigule kaasa ei võta, fotoka vast ikka. Nii et kui mind kuni 1.märtsini online ei nähta, pole ma sellepärast veel maailmaga suhtlemist lõpetanud. Ärge üle muretsege!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar