Ma olen seda vististi korduvalt öelnud (ja ka kirjutanud), et minu Islandi Vabariigis töötamises ei ole süüdi Savisaar, Ansip, Ilves ega rahvusvaheline imperialism. Vabad inimesed vabal maal tegelevad ikka sellega, mis on üheaegselt nii võimalikult tulutoov kui ka vaimses plaanis rahuldust pakkuv. Ja seetõttu pole mul mingit põhjust jätta oma isamaad selle tähtpäevadel hea sõnaga meenutamata.
Selge muidugi, et vaba päeva mulle siin keegi ei anna, nii et oli tavaline Bakkafjörðuri kolmapäev nagu ikka. Aga eelnevalt sai Mariet küll kõvasti abistatud, et ta oma klassis saaks natuke pilte näidata ja pakkuda mõningaid eesti rahvustoite. Laste asi, teadagi, need ikka uudishimulikud, isegi ilma aastapäevata pärivad aeg-ajalt, kus see Eesti on ja mis seal tehakse. No saigi siis üks slaidishow tehtud (pisut kontsentreeritud variant videona lisatud), küpsetatud odrakaraskit ja valmistatud kama. Marie väitis ka, et õpetas klassikaaslastele kaerajaani tantsimise selgeks, ei mina seda eriti usu. Aga mine tea samas. Tagasisidet on niipalju, et uutest surmajuhtumitest Þórshöfni vahel pole viimase poole päeva jooksul kuulda olnud. Eks ma natuke kartsin küll, kuidas mädandatud haikala ja hapendatud oinamunadega harjunud islandlase põhjalauad kamale vastu peavad. Või et direktor kirjutab, et paluks edaspidi nii jubedaid sööke kooli mitte tuua. Kolmveerand kotitäit kamajahu jätsin igal juhul kodumajandusklassi kõige nähtavamasse kohta. Täitsa huvitav oleks näha, kas keegi proovib sellega midagi teha ja konkreetselt mida...
Teine tänase sissekande teema oleks: never say never. Kitarr oli üks vähestest sellistest pillidest, mida ma Eestis elades keeldusin kategooriliselt näppimast. Nüüd on vägagi vaja. Täna tegin jälle üht asja, mida pole oma elus varem kunagi teinud. Et Bakkafjörðuri tunniplaan on kolmapäeviti küllalt keerulise logistikaga ja ansambleid seega raske kokku saada, mängisin bassipoisile ise alla elektrikitarri. Ning takkapihta veel medikaga, mida olen käes hoidnud ainult seoses bassimänguga kunagi ammu ja mida vihkan.
Klassikalises stiilis on edusammud veelgi suuremad. Mariel on üks väike lugu, mida peaksin kontserdil saatma. Sellega, mis kõrvaloleval fotol näha, saan juba probleemideta hakkama. Mis teha, kitarriõpilased on liiga algajad alles, topeltnoote veel ei mängi (ühekaupagi teinekord probleem, et ununevad) - eks tuleb siis ise täie eest väljas olla.
Ah et kuskil käivad miskid olümpiamängud kah? Ausalt w?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar