Islandi kooliaasta on kuidagi kiivas. Augusti lõpust jõuludeni venib aeg nagu täi mööda märga sedasamust, ei jõua mitte kuidagi ära oodata, millal väheke puhkama saab. Sügisest koolivaheaega, nagu Eestis, pole.
Aga praegu küll aeg lausa lendab. Alles see esmaspäev oli, ja nüüd vaatad, et juba reede õhtu ning aeg puhata.
Seitsme nädala pärast saab jälle koju käima. Enne seda veel üks väike seeria kontserte. Otsustasin, et seekord ei tee mitte üht grandioosset, vaid viis väiksemat (umbes kolmveerand tunni pikkust) kontserti. Saavad lapsed rohkem mängida kui igaüks ühe-kaks lugu. Ja pole minulgi vaja sebida kitarri tagant trumme mängima ja sealt sünteka kallale, vahepeatusega tenorplokkflöödi juures. Transategemisest rääkimata. Kaldo kunagi mainis, et tegelikult eksisteerivad isegi mingid riiklikud normid, oli see vist 11 kontserti, mida muusikakool peaks aasta jooksul tegema. Tegelikult, kui keegi hakkaks tõepoolest näpuga järge ajama, siis saaks selle arvu praeguses olukorras pingutusteta täis - aga see pole eesmärk omaette.
Jääb siis üle ainult loota, et saareriigi kodanikkond käitub lähitulevikus mõistlikult ega luba valitsusel hakata raiskama raha kohalikesse pankadesse paigutanud välismaalastele hoiuste kompenseerimiseks. Muidu... kurat seda teab, mis saab. Likvideerivad veel pooled muusikakoolid majandusraskuste tõttu ära. Või panevad töökoormusele ranged piirangud peale, nagu mõned kolleegid kaebavad - et ei mingeid ületunde. Mis oleks hirmus obadus palga pihta. Ja siinkirjutaja puhul on ehk see isegi olulisem, et tekib liiga palju vaba aega, millega pole suurt midagi peale hakata...
Aga muidu on kõik hästi !
Nii et ikkagi: Island = rahamasin ;)
VastaKustutaKhm... selles mõttes kindlasti rahamasin, et oskavad pedagoogidele tööväärilist palka maksta. Esimest korda elus jääb midagi ka üle, vaatamata sellele, millist elustiili viljeleda.
VastaKustuta