Ei taaaaa-haaaa nohu !!!

Pärast kontserti on olnud lausa haigutamaajavalt rahulik. Tegin enne lõunat eilsete esinejatega tagasivaate ära (tegelikult teadsid kõik niigi, kuidas kellelgi läinud oli), arutasime, mida saab veel paremini teha, seejärel andsin igaühele uued lood (vast mitte rahva masenduseks, aga ega ma hästi usu küll, et mingiks meeletuks harjutamiseks läheb) ning oligi tööpäev kenasti läbi. Praegu tegelen väikestviisi inglise-eesti tõlkega ja mõne aja pärast proovin, kas Islandi leivast annab leivasuppi teha. Ning ega siis oskagi midagi targemat teha kui jalad seinale visata.

Nädalavahetusel tuleb tõenäoliselt natuke koristamise ja kohvripakkimise töid teha. Ja pisut flööti harjutada. Aga ikka pole veel mingit tunnet peal, et nüüd tulebki kontsert. Võib-olla muidugi ilma pärast, on teine sihuke märjavõitu, paar soojakraadi ja mingisugust m***iudu sajab pidevalt alla. Ah õigus, Eestimaa elanike kuuldes ei tohi ilmast väga rääkida, võib ära lintšitud saada. Olgu siis selle ilmaga kuidas parasjagu on, fakt, et mingi nohu on mulle tekitatud. Ja see on jätkuvalt minu kõige raskemini talutav haigus. Juba eile oli mingi kole hambavalu, mis nagu polnudki hambavalu. Siis järgnes kõrvavalu. Täna hommikul peavalu. Asjaga tegeldakse. Marie väidab, et tema klassis on mõned haiged ja sellest temalgi nohu, aga mina usun pigem, et neid Marie klassikaaslaste haigusi põhjustab täiesti pohhuistlik õues ringijooksmine särgiväel.

Homme on kultuurimajas mingi Inglise riidekraami müük. Kiusu pärast lähen ja uurin, kas on mullegi midagi saada. Eelluure paraku rõõmu ei tee, reklaamis lõpevad suurused XL juures ära. Mul ju vähemalt XXXL...