Puhkepaus, mil teen oma kirjatükki, on põhjustatud Olivia järjekordsest viilimisest. Ma võin mürki võtta, et ise ta ei tea oma tunniaegu ja emal on ka kõigest sügavalt savi. Ma muuseas, selle viimase koha pealt, hääletan juba jupp aega jalgadega ega tee kohalikule kõrtsile sellel päeval käivet, kui nimetet lapsevanem leti taga on. Mis ma ikka tema kukalt vahin ja arvutimängude juures oma soovidega segan.
Muidugi on pubekaiga reeglina mööduv nähtus, aga ma ei väsi kordamast, et teised inimesed samas muusikakoolis pole mingisugune paralleeluniversium, vaid nähtus, kellega tuleb õppida arvestama. Mängigu oma ainsat soololugu nii halvasti kui tahes, aga kui tänu oma suhtumisele teiste ansambliesinemise ära rikub, saab üle küüru.
Ja muuseas - millegipärast ei ole selliseid probleeme mitte kunagi olnud ühegi Bakkafjörðuri õpilasega. Kuigi ka nemad on samaealised. Aga käiksid heameelega palju rohkemgi muusikatunnis, kui see nende jaoks tegelikult võimalikuks osutub.
Eks me näe - kontsertideni on pisut aega kah. Þórshöfni klaverid, klassikalised kitarrid ja plokkflöödid esinevad 18.märtsil. Þórshöfni muud pillid 23.märtsil. Ja Bakkafjörðuri lapsed 24.märtsil.
Need, keda ma ei pea ei käesolevas blogis ega õpetajatega suheldes taga rääkima, on olnud aga tublid, jõudnud jaanuari keskpaigast siiamaani 4-5 lugu selgeks saada ja juba ootavad, millal saaks esineda. Elavaks näiteks, milline väärtus on tegelikult solfi õppimisel, on aga mu enda laps. Lugesin just kokku - on käsi 19 loos. Klaveril mängib kaks asja ning on vajadusel valmis kiiresti asendama paari ülemise partii mängijat neljakäe asjades. Kitarril on kaks enda ja kolm ansamblilugu. Altplokkflöödiga aitab kokku kuues loos, võib-olla peab veel mingi törtsu seitsmendat puhuma. Nii - ja flöödiga, mis on ta põhipill, veel kolm soolo- pluss kolm ansamblilugu. Mitte et oleks nii superandekas (saab ikka ülepäeviti sõimata ka, kui pillitundi tulles on pea koju ununenud), aga tänu sellele, et loeb ja kuuleb, jääb ära kogu see protsess, mis siinsetes pilliaabitsates kulub nootide ühekaupa selgeksõppimisele. Sealtmaalt, et vaata nüüd, see on G. Kirjutatakse teisele joonele. On kitarril kolmas lahtine keel. Kolmas, kurat, peenema poolt loetakse! Ja järgmisel tunnil selgub, et pole see G ikka selge. Aga tahaks juba lugusid mängida. Et tähti veel ei tunne, aga tahaks juba Shakespeare´, Hemingwayd ja Tolstoid lugeda...
Hea küll, eelmise kontserdi eel olid mäletatavasti palju hullemad asjade seisud - aga kontsert läks igati korda. Mis ma siin ikka kirjutan. Nüüd tulevad oluliselt kergemad ja lühemad päevad, homme on Þórshöfnis starfsdagur ja ülehomme on Þórður Ragnar (basskitarr täiskasvanute õppest) pealinnas oma kontrollimatu suguelu tulemusi üle kaemas. Nii et õhtu vaba.
See noot, mis ma oma jutu juurde üles panin, on täiesti vabalt kasutatav, kui mõni bassimängija või -õpetaja aga tahab. Selliseid asju me selle Þórðuriga õpime praegu. Ehkki tal on mõned rütmihäired, imestan ikkagi, miks teda pole ühessegi bändi kutsutud. Kui siin selliseid muidugi on.
Eks iga õpetaja arvab, et tema aine on oluline ja ilma selleta ei saa. Tegelikult sõltubki kõik õpilasest (või siis tema vanema[te]st). Üks ei sunni ja laps tahab või siis vastupidi.
VastaKustuta