95% õnnestunud lõõgastus

Ausalt öeldes oli täiesti tagumine aeg tuulutada natuke ajusid ja võtta selle jaoks välja oma korraline "pikendatud nädalalõpp". See tähendab, et reedel on tööpäev kella 13-ni ja esmaspäeval alates 11:00.

Marsruut sai maha tõmmatud sel moel, et bussiga Husavikki, sealt viib Tarts Myvatni äärde ja toob Husavikki tagasi, siis seal oli plaan külastada vaalamuuseumi ning sõita edasi Akureyri, kust siis esmaspäeva hommikul ilusti tagasi lennata. Ainuke jama, mida ette kujutada võis, oli, et juhul, kui ilm keerab päris ära, pole Tartsist sõitjat.

Ilm päris ära ei keeranud ja Tarts oli kenasti vastas, aga jama oli ikkagi õhus ja jõudis kätte järgmisel hommikul. Nimelt oligi vaalamuuseum ainuke tõsine põhjus, miks teha Husavikis boksipeatus - aga kui siis hommikul kell 10 sai sinna ukse taha mindud, selgus, et nimetet asutust enne aprillikuud ei avatagi. Esimese hooga mõtlesin muidugi, et lasen muuseumi omaniku lihtsalt maha. Aga siis taipasin natuke asja uurida ja avastasin, et muuseumi enda veebilehel on vastav lahtiolekuaegade inf muidugi olemas, aga mina ju guugeldasin ja jõudsin mingile muule lehele, kus sellest kesktalvisest pausist muidugi juttu ei olnud... No selles osas olen edaspidi targem. Oleks pidanud võtma Tartsi ettepaneku kaalumisele, vedelenuks laguunis pikemalt ja sõitnuks õhtuse bussiga Akureyri (kus öömaja muuseas odavam kui oli Husavikis). Ega oleks pidanud ka Tarts rohkem kui kaks otsa tegema. Nojah - oleks tantel till, oleks onkel.

Vähemalt niigi palju oli sellest Husavikis viibimisest kasu, et sain omale komplekti peenkruvikeerajaid ja hiireliimi. Aga muidu - eriti nädalalõppudel - üks uimane linnake, kus isegi süüa pole eriti kuskil. Salka on reedel (sic!) lahti kella 21-ni ja Gamli Baukur avatakse alles kell 23. Ahah, seda ka muidugi, et laguuni väävlirikkas vees tõmbusid Marie hõbedast kõrvarõngad mustaks. Hea on, et issi vana keemik ja sõjaväest pealegi läbi käinud - hambapastaga annab muudki kui hambaid puhastada.

Akureyris leiab tegevust teadagi rohkem. Lihtsalt mõned asjad on natuke välistatud, kui pomm jala küljes. Kuid Mart Erikule leidis hilinenud sünnipäevakingituse ikka, Mariele esinemiseks sobiva kleidi samuti (pluss natuke sokke ja muud kuluvat kraami)... ah et mina ise? Hagkaupis oli isegi üks päris lootustandev ülikond, aga alt teine pintsakunööp ei läinud kinni. Peale sokkide seega jälle mitte midagi. No vähemalt jätsin oma aadressandmed ja sain lubaduse, et helistavad või saadavad meili, kui midagi suurt jälle saabub.

Ja ujula on Akureyris teadagi sama hea kui ta sügisel oli. Eraldi annaksin omale plusspunkte aga targa idee eest Valmarilt küsida, kas Akureyris jäähall äkki kah olemas on. Oligi pühapäeva lõuna sisustamisega edukalt ühel pool. Ei, ärge nüüd seepärast valesti arvama hakake, minust enam mingit uisutajat ei ole. Aga kasvaval põlvkonnal võimalus sporti teha missugune! Selle eest tõstsingi nädalalõpu õnnestumise protsendi 95 peale.

Leidsin ilma igasuguse vaevata üles ka muusikapoed, ühes oli isegi enam-vähem sobiv kitarri häälestuskruvide komplekt olemas, ja juba isegi sellele kitarrile külge pandud, mille Jóhann ära retsis. Noh, siin maailma otsas viibides tuleb paratamatult pillide pisiremont selgeks õppida, kuigi olen paras pudrunäpp küll. Hea vasakukäelisuse ja sellekäelistele mõeldud tööriistade puudumise kaela ajada.

Tagasilend oli ka ilus päikesepaisteline, sain teha mõned aerofotod. Isegi iseenda elamisele sain õhust pihta. Siin see pilt ongi.

Nii, nüüd veab küll selle 25 päeva, mis Eestis käimiseni jäänud, ilma igasuguse vaevata välja. Kuigi üks väike mure on siiski. Tarts küsis minult, kuidas mulle ületundide eest makstakse, ja kuulutas siis, et valesti (liiga vähe). Kontrollisin Kaldo käest järgi, ta sobras natuke netis ja kuulutas, et Tartsil on õigus (vähemalt põhilises: mulle makstakse liiga vähe, detailidega tegeleb hiljem). Ja nüüd on jälle jama. Kuradi ebamugav on minna vallavalitsusse ja öelda, et te olete terve aasta jooksul enda kasuks eksinud, katsuks nüüdki kuidagi ära klaarida...