Õige mõnus tunne on praegu, kell 10:24 peal. Täna hommikul olen teinud kaks tõhusat ansamblitundi nendega, kes esinevad järgmisel teisipäeval. Ja kuidagi iseenesest hakkasid asjad toimima. Kuigi osalt pedagoogilistel kaalutlustel, osalt paratamatusest mängivad koos vägagi erinevas vanuses seltskonnad.
Loomulikult kasutan teinegi kord ka Islandi pinna peal viibides õpilaste ergutamiseks mõningaid kilde, näiteks: "Ära mängi nagu vanamutid kirikus laulavad!" (see käib tempovaba mängu kohta) või "See lugu nõuab niisugust kitarrimängu nagu pahad poisid seda teevad - mitte nagu korralikud tüdrukud!" (on üks hard rock blues, Daniel just õppis power chorde tõmbama ja Guðmundur ei häbene enam oma soolosid). Ja trummiõpilasele teinekord kol-ltn Saanilt laenatud ütlus: "Ega sa oma naha pihta löö!" Muidugi olen seda meelt, et hea muusik peab oskama mängida ka vaikselt - aga vähemalt solvunud pole küll keegi siiamaani olnud.
Ilmselged seanaha vedajad saavad aga teinekord pahandada küll. Ma saangi selle eest palka, et saada aru, kes kui palju suudab, ja kes kui palju viitsib.
Nii, aga nüüd viimane tund ennelõunal. Ja siis juba vaim kontserdiks valmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar