Kiirpilk õue: no oli siis seda jälle vaja...

Tere, tere (tülpinud hääletoonil). Ah et miks tülpinud hääletoonil, kas midagi on korrast ära? Ei, endal küll mitte vähematki. Õpilased on mõlemas koolis asjalikud ja püüdlikud (ning neid on ka juurde tulemas), laulukoor annab veel võõrkeelse dirigendiga endast parima, eile sain nende jaoks valmis ühe uue teose, Pärnu leht tahab juba järgmist lugu, kitarrimäng hakkab vaikselt tulema, sünt on ka selge, kõht on täis, vererõhk normis, rahagi enne uut palgapäeva natuke alles ja mis kõige tähtsam - ainult viis päeva on veel jäänud...

Aga vaadake järgmist pilti. Mida näete?

Õige, te ei saagi suurt midagi näha. Aken on mingit möginat täis ja õu samamoodi. Hea, et fotokas leidis mingi vitsaraokese, mille järgi õnnestus asi ära teravustada. Oh issand küll, alles jõudis kevade tunne peale tulla ja juba jälle lumi! Ning lubab samamoodi kogu nädala teise poole, võib-olla et isegi esmaspäeval veel. Õnneks tuul väga ei keeruta, aga lumi ise on vastikult raske ja märg.

Asi seegi, et siin regioonis naljalt ei külmeta. Gröönimaa on piisavalt kaugel. Aga lootsin juba vaikselt, et ehk saab seoses püsivalt ilusate ja soojade ilmadega järgmisel nädalal otsetee Thorshöfnist Husavikki lahti tehtud. Uus-Eesti koolkond Islandil muigab nii naiivse lootuse peale muidugi habemesse (kui keegi seda kannaks).

Vähemalt aeg-ajalt saab koduaknast loodust vaadata. Omanik on binokli ilusti käepärasesse kohta pannud, täna passisin jupp aega hülgeid. Fotoaparaat oli teadagi koolis, nagu ka kõikidel senistel juhtumitel, kui mõni islandi tõugu hobune mööda ratsutab. Ja kuniks selle riistapuu ära tõin, olid ka hülged uttu tõmmanud.

Ei, muidu poleks häda midagi. Üks kooris laulev vallaametnik, kes tõlkis mulle, mis täpselt ühes saabunud kirjas üles tähendatud (anti teada vabadest elamispindadest), imestas natuke, et mina oma mereäärse osmikuga täitsa rahul. Et kuidas ma saan, kui aeg-ajalt kajakas röögib. No see pole küll märkimisväärne helireostus. Pigem see, mis aeg-ajalt muusikakooli ruumidest tuleb (viimasel pildil). Aga pole parata, pean ennast ka trummimängus vormis hoidma, sest õpilane on küll looduslaps, aga päris andekas.

Egas muud, kui jälle internetist ilmateadet vaatama ning lootma kevade tagasitulekule...