Tere jälle! Kuna nädalalõpust nagu esimese pauguga suurt midagi kirjutamisväärset ei meenu (tegin tööd, nagu tavaliselt ja vaatasin ilmaennustust, mis lubab järgmisekski nädalavahetuseks halba ilma), üritan Vale-Pulleritsu palvel vastata küsimusele, mismoodi see eestlaste koloonia ikkagi Islandile tekkis. Ühtlasi vabandan ette, kui olen mõne detailikese puhul ebatäpne, ja luban, et parandan heameelega kõik vead, millele edaspidi viidatakse.Vaadake kõigepealt esimest pilti ja jätke nägu meelde. Valmar, omade seas tuntud ka kui Peedu (mis loll komme küll, kutsuda üksteist hüüdnimedega!) tegigi 1994.aastal otsa lahti. Mis ma oskan temast head kosta - tegu mehega, kes juba päris tatist peast sai hakkama mitme asjaga - mängis viiulit ja klaverit, vist kitarri ka, laulis alguses poistekooris ja siis noorte meeste kooris, tegeles bändindusega... no sellised andekad inimesed ju ei sobi kuidagi Eesti muusikaharidussüsteemi raamidesse, kus pubekaeas noorele viiuldajale öeldakse näkku: kuna sinu sõrmed ei liigu piisavalt kiiresti, et Paganini Esimest viiulikontserti mängida, pole sinul viiuldajana mingit perspektiivi, hakka parem alti õppima. (See on see pill, mille kohta on internetis kõige rohkem anekdoote. Näiteks: terroristid vallutasid lennuki, milles istus Chicago sümfooniaorkestri aldirühm, ja teatasid, et kui nende nõudmisi ei täideta, lastakse iga tunni järel kaks aldimängijat ...vabaks.) Ja üleüldse, meie siin muusikakeskkoolis ja muusikaakadeemias mängime Bachi, Brahmsi ja Beethovenit, iiri muusika on saast, jazz on saast, rock on eriti saast ja saastategijate koht pole muusikute keskel.
Isiklikult arvan, et Valmar oleks näiteks ERSO aldirühmas edukalt hakkama saanud ja mänginud elu lõpuni... aga mis elu see oleks ka olnud. Keelpillirühma tutti-mängija pole niiväga muusik selle sõna kõige otsesemas mõttes, vaid pigem käsitööline. Nii et seda silmas pidades oli tema Eestist äraminek täiesti prognoositav, küsimus oli seega ainult, millal ja kus parimat võimalust pakutakse. Ehtsa eestlasena, kes ühes tuntud anekdoodis põrgukatla äärele jõudnud rahvuskaaslasi jalgupidi tagasi alla rebib, ta igal juhul ei käitunud, vaid kutsus riburada pidi avatud mõtteviisist osa saama ja ennast teostama teisigi ...omasuguseid.
Siinkohas see ühiskondadevaheline erinevus kõige paremini välja lööbki. Mitmekülgsus ja kohanemisvõime, mis Eestis pigem nuhtluseks, on Islandil tugev eelis. Kõik me teeme siin iga päev lisaks musitseerimisele ka midagi tavamõistes ebaharilikku. Tarts (pildil vasakul) pidavat kirjutama raamatut. Kaldo juhib kooli. Jaan (pildil paremal)... ah, küsige parem, mida see mees EI tee... võtke minu teadmised, oskused ja andekus ja korrutage see umbes 4,29-ga, saate teada, mis mehega tegu. Miks keegi pole siiamaani tõsiselt mõelnud kodumaale tagasitulemisest? No aga küsigem siis niipidi, et mida Eesti riigil on nendele meestele pakkuda? Jätame rahanumbrid esialgu vaatluse alt välja ning esitame täpsustava küsimuse, kas õpetaja amet kui selline on Eestis austusväärne amet? Hea küll, ajakirjandusel on kombeks mõningaid asju suuremaks puhuda kui väärt, aga juba üksi mõeldes faktile, et iga tatt võib pedagoogi karistamatult lihtsalt mõnda p-tähega kehaõõnsusesse saata ning õpetajal puudub isegi õigus sellise õpilase tunnist eemaldamiseks, siis andke mulle andeks. Olgu peale, ka väikestel islandlastel puuduvad mõnikord head kombed ja on nad ka mõnes mõttes ülehoolitsetud - aga seda on kõik aru saanud, et kool on kool.
Olles siin nüüd kaks nädalat pedagoogilise tööga tegelenud, saan minagi öelda, et mul on 29 täiesti erinevat õpilast. Geeniusest täieliku kivipallurini. Sügavast muusika-alasest motiveeritusest suurepärase võimaluseni paarist koolitunnist pääseda. Absoluutsest musikaalsusest täieliku ebamusikaalsuseni ja täielikust kontsentreeritusest täieliku keskendumisvõimetuseni. Kõiki neid lapsi ühendab üks - nad soovivad õppida muusikat. Mina olen nende õpetaja ning töötan igaühega vastavalt tema võimetele. Kuni kohalik omavalitsus pole minu palgale mingit ülempiiri seadnud ning kapist on ka pille võtta, pean õpetama kõiki soovijaid. Eesti muusikakoolides jäetaks 75% siinsest seltskonnast külma kõhuga ukse taha (loe: tapetakse eos lapse soov teha midagi ilusat) ja ülejäänud õpetatakse selleks ajaks, kui neist elukutselised saavad, muusikat vihkama. Aamen.
"Isiklikult arvan, et Valmar oleks näiteks ERSO aldirühmas edukalt hakkama saanud ja mänginud elu lõpuni... aga mis elu see oleks ka olnud."
VastaKustutaÜhesõnaga, mees on nüüdseks surnud ja ikka Taanis. Vot siuke segadus tekkis. Ja-ja, ma sain aru, OLEKS oli seal sees ;-)