Vanadus murrab uksest ja aknast sisse.
Tänase vihmase pühapäeva puhul mõtlesin, et nikerdan Popsidele selle italiaano valmis, mis nad tahtsid. Tõusin kell 9 üles, mõned hommikused toimetused ja kooli. Töö lendas kenasti.
Aga kuskil kella 18 paiku hakkasid silmad alt vedama. Hetkel näen ikka väga kahekordselt. Tööd küll enam teha ei saa. Isegi tähtede kirjutamine on pingutav. Sorri, Enno, natuke jääb homseks!
Peab hakkama omale vist vaikselt minged lugemisprilla vaatama. Kõrval üks minu võimalikest tulevikuvälimustest...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar