Läkski selle ilmaga nii, nagu kalahaisune teekond kooli üleeile lubas. Juba eile oli töölt koju minnes sihuke mõnus tunne, ning täna võis jätta jope varna ja leida saabaste asemel jalga midagi kergemat.
Tegingi siis pisut loometööd, seejärel nautisin akvatoorset keskkonda (aurusaun seekord täitsa oli), seejärel kirjutasin veel veidi ja siis istusin lihtsalt tunnike koduõues värsket õhku hingates. Igatahes lõi kuidagi mõnusa tunde sisse kõik see päike + õhk + vesi.
Ja siis tegin veel ühe ühiskondlikult, aga ka iseendale kasuliku liigutuse. Võtsin juba talvel koju ühe kitarri vraki, mille leidsin kuskilt kolikambrist, mõttega, et vaatame, kas saab sellest mingi asja või ei. Pill iseenesest ikka jubedus kuubis, tundmatut päritolu materjalist tundmatus riigis tehtud, põhi oli pikalt liimist lahti ja häälestusmehhanism osaliselt puru. Tegelikult nii jube pill, et kui sellega tõesti kunagi keegi muusikakoolis mängis, on mul sellest lapsest väga kahju. Noh, siin loo juures oleval pildil ta nüüd on, ega ta teab mis peavõit ole, aga vähemalt saab mingeid akordsaateid harjutada, kui midagi keerulisemat tuleb.
Kuue päeva pärast lähen ja tuulutan siis ennast veidi Akureyri peal, muidu on planeeritud jõulukontsertideni veel 78 päeva. Vahepeale mõtlesin veel teha ühe foreldrarkaffi Thorshöfni omadega, ja kui õnnestub, siis Bakkafjörduri omadega kuskile teise muusikakooli külla sõita. Kui teaks ainult, kuhu - pole au tunda mitte ühegi lähedalasuva muusikakooli inimesi ega tea, kui külalislahked nad on. Ideid, kuidas üritust teha, oleks mul muidu küll ja veel. Eks mõtleme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar