Istun praegu Bakkafjörðuris ja klõbistan klahve, sest töö käigus selgus, et olemas on ainult väikesed ja suured, keskmised on kuskil ekskursioonil. Nagu võiski arvata, ei rääkinud mulle sellest keegi mitte midagi ja direktorile ka mitte. Kavatsen selle teema üles võtta ja arutada mõningaid elementaarse viisakusega seotud küsimusi.
Aga sellest ma tegelikult rääkida ei tahtnudki. Harjumusest viskan ikka iga päev pilgu teede kaardile, ehkki praegu pole seal mitte midagi vaadata, ilmad sellised, et kõik puha roheline. Täna tundus midagi teistmoodi (vt pilti). Nojah! Enne oli Húsaviki ja Þórshöfni vahel liikumiseks kaks võimalust. Kas üle ajaloolise Öxarfjarðarheiði, mis esimeste lumiste ilmadega muutub läbimatuks, või siis oluliselt pikem sõit Melrakkasletta kaudu.
Seda ma teadsin jah ja isegi nägin, et mingisugune tee-ehitus käib, paar korda sai bussiga mööda sõidetud. Aga mis, kuhu ja miks, polnud toona päris selge. Nüüd saan aru küll. Uus tee läheb teiselt poolt mäeahelikku ja suubub Kópaskeri alla. Mille tulemusena on vahemaad ikka hea jupi lühemaks muutunud.
Sellest ma muidugi aru ei saa, kuidas hakkab edaspidi liikuma buss number 680. Kas tehakse 25 kilomeetrit Raufarhöfni sissesõitu ja sealt siis tagasi - siis ajas küll ei võida - või tehakse mingi seotud liin. Eks paistab.
Loodusjõududega võitlemises on siit saarelt kohe-kohe muidki positiivseid teateid tulemas, aga nendest kirjutan juba oma järgmises leheloos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar