Tüüpiline pühapäev

Olgu kõigepealt veelkord ära öeldud, et kui sul on 30 õpilast, siis ega neid puhkepäevi saa isegi siis täiel rinnal nautida, kui ise oled absoluutne pohhuist. Mida ma ei ole kindlasti.

Läks tänanegi päev enamjaolt töiselt. Umbes kella 10:30-ni magasin ja siis oli aeg mõned paarid sokke puhtaks pesta ning kööki koristada. Seejärel lugesin värskeid uudiseid, kirjutasin Kaldole paari lause tõlkimise asjus, pidasin maha esimese sideseansi Eestiga, lugesin Kaldo saadetud vastuse läbi ja läksin koolimajja. Seal harjutasin natuke trummirudimente, tegin paar kiirseadet jõulukontserdiks, mõtlesin välja, millistest lastelauludest teha pisikestele plokkflöödimängijatele põimik, lugesin süvendatult läbi mõningad islandi keele ja kultuuri kohta käivad internetiartiklid, vaatasin elektrikitarri keeled tähelepanelikult üle, pakkisin Bakkafjördurisse homseks vajaminevad asjad kotti... ja oligi kell juba märkamatult 15 läbi.

Edasi tulin mäest alla, panin supi sooja ning lõunatasin, rääkisin veel natuke Skypes, kirjutasin oma artiklist mõned read mustandit, vaatasin üle homse ilmaennustuse (mis lubab jätkuvalt 5-6 kraadi üle nulli kerge tuule ja vihmaga), pesin nõud puhtaks, eraldasin habeme rinnakarvadest - ja võisingi rahuliku südamega järjekordse päeva oma "demblikalendrist" maha tõmmata. Nüüd on neid veel 37 järel, nii et jõulupuhkus läheneb mühinal. Jõulukontsert ikka muidugi ka, enne ikka töö ja pärast lõbu.

Ah et mis tilpats see minu sissekande juures oleval pildil on? Tegelesin õhtul pisut heategevusega. Millalgi 18 ja 19 vahel, täpselt kella ei vaadanud, koputati järsku uksele. Àlfrùni ema, täpselt ei teagi, mille kõigega ta tegeleb, kui parasjagu rase ei ole (lennujaamas tegutseb kindlasti, aga seda tööd on ju ainult korra päevas paariks tunniks) oli koos paari oma vanema lapsega ukse taga, ja küsis, kas ma ei oleks nõus annetama kohalikule päästeteenistusele. Küsis pildil nähtava võtmehoidja vastu 1500 ISK.

No muidugi ei maksa see tilpats nii palju. Aga ilusti soliidselt käiakse küsimas, pannakse ametiriietus selga ja puha (mitte nagu igasugune kahtlane element Eestis, küll kurttummad ja küll pimedad). Pealegi ei tea minu puhul iialgi, millal ma jälle mõne võtme sissepoole unustan ja päästeteenistuse abi vaja läheb - nii et andsin. Võtmehoidjaga on ikka midagi teha, kasvõi mõnele kingitusele juurde pista.