Tegelikult peaksin tänast päeva alustama juba eilsest õhtust. Kuigi selles leidus tegevust küll ja veel, juhtus jälle, et ma ei suutnud mitte kuidagi oma voodiga sõbraks saada. Esimest tiiru käisin voodist väljas südaöö paiku, siis umbes kell 1:30, siis umbes kell 2:45, siis 4:20... ja oligi kell saanud 7:15, mul äratuse aeg ja väga sitt tunne sees. Isegi putru sõin täiesti vägisi - ehkki see võis olla natuke tingitud ka asjaoludest, et 1)eile oli bensukas normaalne (3,9% rasvasisaldusega) piim otsas ja pidin ostma seda jubedat 1,5% laket, ja 2)juba teisel korral järjest unustasin poest soola ostmata.Olid need mu silmad siis pahupidi peas või mida iganes, aga töö pakkus rõõmu, mõnega ei olnudki vaja aega täis töötada, ning jätkus aega ka muude vajalike liigutuste ärategemiseks. Mainisin ühes eelnevas sissekandes, et ega siis jõuluvanal ole aega kõikide heade laste ja suurte juurde sisse põigata - ning mõeldud-tehtud, saatsin nii mõnedki kaardid ja pisikesed kingitused postiteenuseid kasutades. Kohver sai hoobilt oluliselt tühjemaks, nüüd mahub sellesse ehk isegi mõni viin ära, kui Eesti poole tulema hakkan. Mis juhtub teatavasti 16 päeva möödudes. Pole ju enam teab mis palju, või kuidas?
Hea küll, mis ma ikka pikalt möla ajan. Lähen teen etenduse ära ja siis saabki kogu kuule joone alla tõmmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar