Juhtumised minu peakattega

Nii, akud on nüüd laetud. Sain teha paar pilti, leidsin üles koha, kus oli müügil 100% villaseid sokke, hankisin "käsitööklubi" jaoks hunniku lõnga, olin kasulik vallavalitsusele, kelle jaoks ühe kaabli välja valisin, sain kitarristide-bassimeeste jaoks peotäie medikaid, kirjutasin Gudmunduri bluusile hea sõrmestuse ja hästi lihtsa sündipartii, tõin uued trummitaldrikud ära, jõudsin järgmise lehelooga enamvähem finišisse ja muidugi puhkasin. Jõudsin külastada päris mitut muuseumi ja nii edasi. Ühesõnaga, asi läks täie ette. Viimaseks 31 päevaks enne kontserti on jõuvarusid küll.

Aga enne, kui arvuti kokku pakin, konstateerin järjekordselt fakti, et vajan vist prilla või midagi taolist.

Reedel, kui esimest korda oma tuppa tulin, pakkisin asjad lahti ning mõtlesin, et lendan esimese asjana kohe seda WELCOME-kaarti ostma, millest juttu tegin. Kõik oli nagu korras, välja arvatud see, et ei suutnud kuidagi üles leida oma soni - vana ja väsinut, aga vähemalt sooja. Ei tulnud meeldegi, kas see ikka oli peas, kui majja sisenesin. Mõtlesin siis variantidele a)et müts kukkus peast ära, kui jäin üle jalakäijate silla kõndides vahtima taevasse, kust üks nelja reaktiivmootoriga loom madalalt üle lendas (RKV Domesticust sellised tavaliselt ei stardi), b)et ei võtnudki mütsi Reykjavikis väljudes pagasiriiulist, ja c)jätsin selle Akureyris ootesaali laua peale vedelema. Tegin juba valmis plaani, et kannatan paar päeva palja peaga välja ja vaatan koduauuli tagasi jõudes mingi mütsiludu, sest nüüd hakkab vist ikkagi talv tasakesi tulema.

Asju pakkides jäi aga silm pidama millelgi mustal voodi all. No muidugi oli mu soni salapärasel moel tulnud tagasi tuppa, mille otsisin ometi veel pühapäeva hommikul läbi tolliametniku pedantsusega! Ainult et voodi alla jäi muidugi vaatamata - eneseväärikus ei luba küürutada...

Homme siis juba koduauulis tagasi.