Istun hetkel oma kabinetis, on kohvipausi aeg ja Emília mängib mulle taustaks klaverit (lugu number 12 "Übung mit dem schwarzem Be"). Minu mõtted käivad aga praegu pigem selle ümber, kuhu täna ööbima minna.
Hommikul lendasin majast sellise kiiruga välja, et unustasin võtmed tasku pista. Nüüd on maja välisuks kenasti snepris. Kooli sain vähemalt sisse, sest Heiðrunil oli tagavaravõti, aga minu maja kohta ütles omaniku esindaja, et oli kunagi tagavaravõtme kuhugi ära kaotanud.
Nii et ainuke teoreetiline võimalus, kui keegi luku lahti murrab. Ma ei tea, kas seda siin tehakse, ja ega Heiðrun ka ei teadnud. Asja uuritakse.
Ah et miks poolakad? Nii vähe kui neid ka mul õpilasteks on, unustavad just nemad pidevalt igasuguseid asju. Ju nad on siis suutnud minugi nakatada.
Post scriptum, kell 13:00. Heiðrun helistas, et kõik juba korras. Mingi päästeameti mees leidis ühe akna (magamistoas), mille andis haagist lahti loksutada, ronis sealt sisse ja tegi välisukse sneprist jälle lahti. Ainuke asi, millest ma aru saada ei suuda, kuidas ta aknast läbi mahtus. No kui see aken on 25 sentimeetrit lai, on hästi mõõdetud...
Post post scriptum, kell 17:10. Mõõtsin selle akna laiuse siis üle. See mõõdulint, mis mul kodus, näitas 19,8 sentimeetrit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar