Käisin just vaatamas, mis näoga on kohalik kirik. Oli miski üritus nimega sagnakvöld, no ma ei tea - otsetõlkes tuleks tujuõhtu, kindlasti on eesti keeles olemas mingi hea mõiste, mille peale paugupealt ei tule. Mis mind sellele õhtule tõi - vist korra olen ka juba maininud, et ütlesin kohalikule noorsoo- ja kultuurinõunikule jah-sõna, kui ta küsis, kas paar muusikakooli last saaks esinema.
Erla Ros ja Björg Elva mängisid pisikese põimiku kohalikest lastelauludest ning Rakel ja Svanhildur ühe klaveriduo. Ei seadnudki kellegagi mingeid suuri ambitsioone, lihtsalt pisike närviproov, mille lapsed edukalt läbi tegid.
Niimoodi poole kõrvaga kuulasin ja ühe silmaga vaatasin siis, mis ka muidu toimus. Õnneks mingit erilist usujunnlust silma ei hakanud - esimene jutuvestja tekitas publikule mitmel korral naerutujugi, ja need laulud, mida laulis Anna (võin nimega pisut eksida, mina tean teda lihtsalt kui kahe eelmise aasta õpilase ema) kitarri saatel, olid pigem kohaliku popmuusika varasalvest pärit. Kokkuvõtteks lihtsalt sihuke pisike kena koosviibimine muusikaliste vahepalade, kohvi ja küpsistega.
Nädala aja pärast on Bakkafjörduris samasugune.
Ainult ühe asja üle juurdlen hetkel. Lugesin kohal viibinud täiskasvanud rahva kokku, ja tean ka enamvähem juba, kes kellega pere moodustab. Ära liikudes tundus mulle miskipärast, et kiriku kõrvale pargitud autode arv ületas koosviibinute arvu. Huvitav, kas mõni sõitis tõesti kohale korraga kahe autoga?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar