Mäletan, et kui tegin kunagi veebruaris oma esimesi samme Islandi pinnal, ja olime Jaani autoga jõudnud kuskile Tartsi elamise lähistele (nii umbes paar kilomeetrikest), lõi minu ninna nii intensiivne väävelvesiniku lõhn, et sellel hetkel oleks võinud autos istudes terve Venemaa hümni maha peeretada - Jaan poleks millestki aru saanud. Tol hetkel mõtlesin, et kuidas Tarts suudab küll sellises keskkonnas elada. Aga inimene muidugi harjub kõigega, ja kui me ükskord pärast surma põrgusse satume, lõhnab seal täpselt samamoodi...Meelde tuli see seik, kuna Þórshöfnis on tuul täna sadama poolt. Ning toob koolini ja ilmselt kaugemalegi välja meeldivaid kalatööstuse aroome. Ma parem ei hakka neid käesolevas sissekandes millegagi võrdlema - kellel vaja, saab ise aru.
Hea on, et minu lõhnataju on suhteliselt nõrk. Üks ekskolleeg annaks ilmselt otsad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar