Ilmast ega tervisest pole suurt midagi kirjutada. Niikauaks seda ilusat talveilma oligi - hommikul algas permanentne vihmasadu, Bakkafjörduri poole pigem kelgutasime kui sõitsime, aga keskpäevaks oli maa ilusti lumest puhas (välja arvatud kõrgemad mäed) ning kõik ümberringi jälle kole ja pime, kui päike looja läheb (mida ta tänase seisuga tegi 15:25).
Tervis tundub ka korras olevat, ainult õhtune magamajäämine teeb pisut murelikuks. Päeval tunned ennast väsinult ja roidunult, aga kui pikali viskad, ei taha uni tulla mitte kuidagi.
Tegelikult mõtlesin jah, et kirjutaks paar rida sellest, kuidas üksi elades võib teatud määral ära metsistuda.
Mõningad tegevused on mul kujunenud juba rituaalseks. Nii algab näiteks absoluutselt iga hommik sellega, et kirjutan tabelisse, mida väga hoolsalt pean, päikese tõusu ja loojumise kellaajad Thorshöfnis ja võrdluseks Saari omad kõrvale.
Pärast koolitundide lõppu tõmban päeva maha oma paberkujul koolikalendrist. Ja kella 21 paiku õhtul, kui viimane vajalik päevategevus tehtud, tõmban päeva maha ka arvutis olevast kalendrist.
Särgid laon pärast pesemist täpselt kindlaksmääratud järjekorda, kusjuures Viljandi folgi särk on mul nn."signaalsärk". Kui järjekord jõuab selle selgapanekuni, on tagumine aeg jälle pesupäev korraldada.
Ja eks ole rituaal seegi, et tööpäeva hommikuks söön kindlasti kaerahelbeputru.
Aga - mis seal salata - tekib ka päris palju selliseid nähtusi, mida teiste inimeste keskel elades eluilmas tekkida ei anna.
Näiteks lased hommikul jumala rahus palja persega mööda maja ringi. Jätad mõnel hommikul habeme ajamata. Arutad iseendaga rääkides "meie"-vormis olulisi asju ("Nii, mis meile siis täna kirjutatud on?" "No ja mida me poest osta võiksime?") Kuni selleni, et (sorri!) kas on vaja hakata nüüd ennast iga peeretuse pärast peldikusse või õue vedama...
Vähem kui kuu aega sellist kombevaba elu veel ongi jäänud, 19.detsembril tassin juba Saaril puid kuuri alt tuppa ja hirmutan metssigu eemale. Selleks ajaks peab jälle korralikuks hakkama.
Muuseas oli täna väga hea kontsert, bändi nimi oli Rùssibanar, virtuoossed muusikud maailmamuusika kallal. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis soomlasest akordionimees enam Islandil ei ela ja tuleb põhiliselt ainult siis, kui mingi suurem tuur (Islandi mõistes 5-6 esinemist järjest) on. Nende pilt siis minu tänase sissekande alguses, loodan et autoriõiguste pärast löömist ei tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar