Tavaliselt kipuvad minu moodi pikalt abikaasast eemalviibivad meesterahvad kas variant a)hakkama nägema unes ennast koos Pamela Andersoni või kellegi muu selletaolisega siivutusi tegemas, või variant b)võtma üht-teist ette selle nimel, et selliseid unenägusid mitte näha. Minu viimatinähtu oli sellest teemast ikka päris kaugel, ja oma kontseptsioonilt nii sürrealistlik, et ei saa kohe sellest kirjutamata jätta. Niisiis:
========================================
See toimus suvel, oli juuli lõpp ja pildi järgi suhteliselt lähitulevik - Saaril olid uksed-aknad küll ilusti uued pandud, aga katusealuses oli tegemist veel kuhjaga, mõlemad kassid olid elu ja tervise juures, Krista rohis maasikaid ja mina putitasin koos naabrimehega jalgratast, millega oli järjekordselt mingi jama juhtunud. Järsku sõitis Lavassaare poolt hoovi MRP auto. Mis nüüd lahti, kurat, leppisime laste suhtes ju kokku, et on mitte selle, vaid järgmised kaks nädalat minu juures. Aga ei olnudki lastega, lasi autost välja hoopis... klassiõe Leena (kes tõesti kunagi 2002 või 2003 mind PJ-s üles otsis, vist tahtis mingit seadet saada) ning professor Jüri Gerretzi.
Tundsin muidugi huvi, mis on põhjustanud nii kõrgetasemelise delegatsiooni külaskäigu ääremaadele. Gerretz kostis, et on üks projekt tulekul ja ta tahab oma kammerorkestri esimese koosseisu jälle kokku kutsuda. No tohhoo till, Jüri - kas sa siis ei tea, et ma näppisin kontrabassi profina viimati aastal 1998? Gerretz: "Põdra, ma ju ütlesin sulle juba konsi ajal, et sa harjutasid vast ühtekokku kogu õpingute jooksul veerand tundi. Tee nüüd vanamehele seda headmeelt, et harjuta veel veerand." Leena kah sõna sekka: "No sa ei hakka ju ometi oma klassiõele ära ütlema?" Ühesõnaga ära nad mu kamba peale seebitasid ja esimene proov pidi olema kolme päeva pärast.
Määratud päeval (juhuslikult pühapäev) olin kilukülas, muusikaakadeemia juures. Maja uksed muidugi kinni. Selgus, et valvurile polnud toimuvast proovist muidugi mitte keegi rääkinud. Lõpuks tuli ka Gerretz, vabandas, et väike jama on juhtunud, aga teatri ärklisaal on vaba ja mingem sinna.
Tegin paar kiiremat sammu, et enne teisi noodimapini jõuda... noh, õnneks kõige hirmsam see reps polnud. Ühe kausta vahel tüüpiline lääne kammerorkestrite reps - näpuotsaga Mozartit, Griegi Süit Holbergi aegadest, muidugi Tshaikovski serenaad, ning teise kausta vahel puhtalt eesti muusika. Kõik mängitud asjad tõesti.
Ja proov kulges esimene tund aega ilma mingite probleemideta; nagu vanade kamraadide puhul ikka pajatasime lugude vahele uudiseid laiast maailmast ja eraelulisi seiku. Sain ka ise täitsa hakkama, sõrmemälu alt ei vedanud. Vaheajal söandasin siis Gerretzilt küsida, et kui see saladus pole, siis millal on kontsert. Ütles, et kohe päris mitu kontserti, ja 9.septembril on esimene. Mina: "Kuule Jüri, aga siis on minu poolt väike jama. Sa ju ikka tead, et Islandil tegutsen, seal algab kooliaasta juba augusti lõpust." Tema vastu: "Tean-tean, aga tead sa, juhuslikult on tegu eesti kultuuripäevadega Islandil, ja asjad aetud valitsuse tasandil. Ei julge ükski koolidirektor kobisema tulla. Ja ära arva, et ma poleks mõnd teist bassimeest leidnud - aga sinu Islandi kogemused kuluvad väga marjaks ära." Nojah, mis seal ikka.
Aga siis keeras proovis jamaks. Yamaha tuli ja tõi värskelt tema poolt väljaprinditud noodid, isegi ei mäleta, kes helilooja oli. Kole viis ja vale bass nagu eesti muusikas alati - aga seekord oli midagi eriti valesti. Gerretz vehkis teistmoodi kui orkestripartiides kirjas, rühmad olid omavahel nihkes ja lugu lagunes kahe minuti jooksul täitsa laiali. Ma kahtlustasin, et äkki on nootide sisestamisel mingi viga juhtunud, palusin partituuri ja hakkasin partiidega võrdlema. No muidugi! Mingid leheküljed olidki vahetusse läinud, ja koguni nii, et erinevatel pillirühmadel erinevates kohtades. Teatasin siis oma tähelepanekutest ning lubasin, et kui nüüd neli tundi aega ja kolm õlut saaks, teeksin asjad ise korda. Tehtigi vaheaeg, lükkasin läpakal kaane lahti, avasin esimese õlle ning süvenesin käsikirja. Ise kirusin: kuradi Yamaha!
======================
Ja siis helises äratuskell.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar