Nooremale lugejale teadmiseks, et Matrossov oli punaarmeelane, kelle surematut kangelastegu - sakslaste kuulipildujapesale viskumist - taoti nõukaajal õppinule ajalootundides lausa jõuga pähe. Ja kurjad keeled räägivad, et Matrossov koperdas selle dzoti ette täiesti juhuslikult - Vene väed taganesid ja viimased tatikad olid lahingusse paisatud, eelnevalt oli neile antud klõmakas viint, et nad esimese kahuripaugu peale ennast täis ei teeks, ning see alkohol keeranud noorel Matrossovil sisikonna nii segi, et ta läks otsima kohta, kuhu saaks ropsi maha panna. Nii neid kangelasi tehtigi. Ja Jevgeni Nikonovi asemel oli ka kurat teab kes Tallinnas ära grillitud...Siin Islandil pole sõdu olnud ei tea mis ajast, kohalikku sõjaväge ei eksisteeri (kahju, nii mõnelegi ärahellitatud poisilontrusele kuluks ära) ja ameeriklased kolisid ka 2006.aastal minema. Aga libedust jätkub see-eest viis korda samapalju, kui Matrossovile saatuslikuks sai. Täna hommikul oli tükk tegemist, et ülesmäge kõndida - vaatamata sellele, et mul on korralikud armeesaapad. Peaks tõsiselt mõtlema mingi lisavarustuse kasutamisele. Idapoolsed teed Akureyrist Egilsstadirini kah puha siniseks märgitud.
Ja sajab "Islandi erilist". Eestis ei mäletagi, et oleks nii vastikut lund kunagi olnud. Pole nagu õieti lumi kah, mingi mitte suurem kui hirsitangu suurune jäätera. Kui näkku tuleb, on tunne, nagu torgitaks nõeltega. Eks ma pea muidugi selliste sademetega harjuma. Isegi Antarktikas on ju inimesed talvitunud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar