Heeringamoos...

Eilsest päevast vast niipalju, et jõudsin ikka elusana ühes tükis sõidult tagasi ja isegi ilma erilise hilinemiseta. Need autojuhid, kes mind veavad, on ikka väga profid, asjata riske ei võta ja leiavad igasugustes ilmaoludes õige sõidutaktika üles. Au ja kiitus!

Thorshöfni muusikakooli ümber oli loomulikult põlvini märg lumi, selline, mille üks labidatäis kaalub oma 20 kilo. Ja trepist oli saanud paras liustik, sest jääpurikad katuseräästas tilguvad otse trepi peale. Ei eemalda neid purikaid ükski kojamees ega lükka ka lund - ikka ise oma väikeste kätega, nii ka mina. Lõppude lõpuks mäletan juba aastast 2004 Z vallavalitsuse ametlikku seisukohta, et lumi on lihtsalt üks loodusnähtus, mille puhul on tavaline, et see kunagi talvel maha tuleb ja kevadel jälle läheb...

Õhtul oli kogu värk läinud veel hullemaks - kõik kohad löga totaalselt täis, ei julge isegi kuhugi astuda, sest pealtnäha ilusa valge lume all laiutab kümnesentimeetrine veekiht. Kodumajja tagasi jõudes ilma riideid kuivama panemata seekord ei pääsenud.

Aga ikkagi mul veel suhteliselt vedas, sest siitpoolt oli ühendus Husavikiga keskpäevaks katkenud (liinibuss kell 13:45 siiski startis, aga teadmata kuhu) ja Madis istus ka isolatsioonis. Nii et ärge iial muretsege - alati on kuskil keegi, kellel võivad asjad veel hullemini minna!

Tegelikult ei tahtnud ma üldse niiväga ilmast rääkida. Pole see esimene kord ega jää kindlasti ka viimaseks.

Eile tuli millegipärast heeringaisu peale. Noh, selles mõttes Islandil mingit ikaldust muidugi pole, ikkagi mereriik - mine lihtsalt poodi ja vali laialdase sortimendi seast omale sobiv variant välja. Et ma tegelikult olen ka kohalike maitseelamustega juba päris hästi kursis, uurisin poes silte erilise põhjalikkusega ja välistasin kõik, millesse tundus kirjade järgi liiga palju suhkrut sisse aetud olevat. Lõplikuks valikuks jäi niisiis heeringas sinepikastmes.

Tere talv. Samasugune moos nagu kõik need teised. Kui magusaisu peale tuleb, võid saia peale määrida.

Muidu elaks ehk selle ülegi, kui peaks näiteks juhtuma, et Eesti vahet ei saa mingil tervislikul või majanduslikul põhjusel sõita. Aga mingid eesti maitsed tunduvad islandlaste köögis siiski puudu olevat, võtame kasvõi sellesama soolase heeringa. Just sellise nagu pildil. Või siis ei kipu selliseid asja minu kirdenurka jõudma - pealinna kalaturult võiks ehk leidagi värsket, aga kes see ikka paari heeringa pärast Thorshöfnist Reykjavikki sõitma hakkab. Pange parem Eestis heaga valmis, kui tahate, et ma külla tuleks!

Seni pean ilmselt rahulduma loodusliku lõhnabuketiga ja käima katuseräästa alla kuivama riputatud kalu nuusutamas. Veel 13 päeva.