Seitse

Ega see olemine pole sugugi hea. Nagu kartsingi, lõi eilne värk tasakaalust välja kogu organismi. Seedimine korrast ära, öö jäi magamise mõttes vahele, kogu päeva on olnud korralikud peavalud (nii et neelan tablette) ning veresuhkur teeb mida ise tahab. Kella 10-ni oli laes, higistasin nagu loom, siis kukkus kiiresti jälle nii alla, et pilt kippus taskusse kaduma.

Aga kui jäädagi hädaldama ja ohkima, nagu seda minu ülemused teevad, ei ole sellest ka käegakatsutavat kasu. Isegi sellest mitte, kui viimatinimetatud kordamööda enne iga esinejat käiksid publiku eest läbi ja teataksid, et sorri, aga kuna need-ja-need lapsevanemad olid suured mölakad, kuulete järgmist lugu pooliku koosseisuga, mõnes kohas võib tekkida pikk paus ja pole välistatud ka segiminek.

Mul on mõned mõtted küll, kuidas edasi tegutseda. Tõsi, Islandi vahemaad hirmutavad pisut. Aga loodan, et kolleegid nõu ja jõuga aitavad. Ja parem, kui keegi mitte kunagi isegi ei küsiks, mida ma täpselt teha kavatsen. Kui tahan, siis räägin kunagi ise. Seda teab ju ometi igaüks, et eesmärgi saavutamiseks on kõik vahendid head?

Kohe sõidan Bakkafjördurisse, kus samasugune pisike õhtu ees ootamas, nagu kaks nädalat tagasi Thorshöfni kirikus. Tagasi jõudes on kontserdini juba vähem kui nädal...