Kaheksa

Täielik katastroof. Jõulukontserdini on nädal, ja siis teatab üks mammake mulle (muidugi mitte otse, vaid Heidruni vahendusel), et tahab oma lastega Reykjavikki minna ega tule enne tagasi, kui jõulud ükskord läbi. Nii et sorri, aga jõulukontserdist tema lapsed osa ei võta (ja Heidruni poolt teadaanne, nagu ta ei saakski kooli direktorina midagi teha, kui vanemad tahavad oma KOOLIKOHUSTUSLIKE lastega minna KOOLIAJAST lulli lööma).

Kuna tegemist on kontserdi mõttes ülioluliste pillimängijatega, kes osalevad mitmes koosseisus, tähendab see seda, et kokku 14 last ei saa tegelikult täisväärtuslikult esineda. Üheksa lugu läheb üldse allavett - algajat bändi ikka ilma soolokitarrita (meloodia) ei tee ning klaveriduosid ei saa ka üksi mängida. Mitmed lapsed on juba kitarriga kokku harjutanud ning nad on lihtsalt liiga noored selle jaoks, et kiirkorras ümber harjuda mingite puudulike kõladega.

Kell 11:00 sain teada, ja siitpeale pole olnud mitte mingit töötuju. Kurat, mõtlesin, et kui Eestist uttu tõmban, saan lahti ka idiootidest kanaemmedest. Sittagi. Võib-olla, et ainuke seesugune terve Islandi kohta - aga näe, oskab teha kõik, et ma kevadel isegi ei hakkaks mõtlema võimalusele oma töölepingut pikendada.

Mul on tõesti ülejäänud lastest kahju. Aga selle mammakese pea kuju ei võimalda aru saada, et ta on käitunud egoistlikult, hoolimatult ja vastutustundetult ning kogu koolile näkku sülitanud. Elementaarne antud olukorras oleks kogu kooli ees algatuseks avalikult vabandada. Aga võin arvatavasti edasi unistada, sest imbetsillid ei mõista oma tegevuse tagajärgi...

Tänasest hakkan tõepoolest ülima hoolega kohalikke töökuulutusi lugema. Ja lähen vajadusel või poole aasta pealt, kui on häid pakkumisi. Sellist sigatsemist ei saa andeks anda.

Ja nii patrioot ma ka ei ole, et hakkaksin kontserdi natukenegi päästmise huvides omast taskust kinni maksma profikitarristist asendajat. Mingu ka persse. Sellised asjad jäägu ikka selle mureks, kes õige mängija pealt maha korjab.

Väga võimalik, et võtan päeva-paari pärast üldse sinise lehe. Põhjuseid leiaks enam kui küll - stressist hullusti kõikuv veresuhkur, surumistunne südame piirkonnas, öised unehäired (täna ei saa nagunii jälle magada).

Parem, kui keegi täna ei tülitaks niisama. Esitasin õhtul, enne kui koolimajast ära tulin, kirjalikult oma väga konkreetsed nõudmised (avalik vabandus häiritud õpilaste ja minu ees ning kontserdile keha peale) ning hoiatasin, et soovitan hommikul helistada ja kontrollida, kas olen ikka elus ja terve.

Lõppude lõpuks pole need "lapsukesed" mingid imikud. Kaks suurt poissi, üks käib 7. ja teine 10.klassis. Saaksid iseseisvalt Reykjavikki lendamisega suurepäraselt hakkama.