Kaksteist

Saate ju isegi aru, et loen päevi. Ehkki olen saanud kokkuleppel tööandjaga kenasti paar vaba nädalalõppu, on ikkagi selline ilma koolivaheajata septembrist jõuludeni põrutamine mulle esiotsa pisut harjumatu. Aga teisest küljest tuleb ka aru saada geograafilistest iseärasustest ning panna pimedal ajal rohkem rõhku õppimisele - kes see pikkadel kevadpäevadel ikka väga keskenduda suudab.

Tänane võttis täiesti läbi. Kusjuures sugugi mitte õpilaste pärast, mured on tegelikult mujal. Jumal tänatud, et täna oli auke hulganisti, sest 16.detsembri proovipäeva logistika planeerimine võttis ajud kärssama. Lähteandmeid oli liiga suurel hulgal ja liiga vastukäivaid üksteisele:

1)kui kutsuda Bakkafjörduri lapsed proovi liiga vara, ei ole neil Thorshöfnis vahepealse aja jooksul midagi teha;

2)samas on küllaga selliseid ühikuid, kes kogu koosseisuga pole kordagi kokku saanud, sest osa lapsi on Thorshöfnist ning teised Bakkafjördurist - näiteks plokkflöödiansambel, flöödiansambel ja akordioniansambel, ah õigus, bänd ka;

3)segadust külvavad mõned õpilased, kes kaht pilli õpivad - keegi peab paratamatult mingil ajahetkel teiste järgi ootama.

Kaks astronoomilist tundi sai asja kallal mässatud, siis jõudsin tulemuseni, mida vähemalt iseendal oli ilus vaadata. Eks ma esmaspäeval kuule, mis minust arvatakse.

Kaks paha uudist oli päevas veel. Esimene, et Mart Erik kolmandat päeva haige (kõrge palavik ja paha olla, lasteaias pidavat kuuekümnest lapsest kakskümmend kohal olema ning kahtlustatakse teadagi mille epideemiat), ning teine tuli ajalehe vahendusel. Üks eestlasest muusikaõpetaja niisiis Islandil vähem...

Vaatamata kõigele püüame töömeeleolu ülal hoida, sest ega puhkuseni pole ju midagi enam jäänud ka.