Asjad liiguvad oma vääramatu lõpu suunas, mis tõotab tulla ebahuvitavalt ja traditsionaalselt õnnelik. Eile küll pidin natuke telefonitsi ühe lapsevanema hirmusid hajutama (mina - ja kedagi rahustama???!!) ning kinnitama, et tegu vaid ühe kontserdiga, kus kedagi kolme, isegi nelja valenoodi eest maha ei lööda. Oli mis oli, aga igal juhul kõnealune noorhärra oli tänaseks kenasti harjutanud ning mis peaasi, suutis kenasti fonoga koos mängida.
Ja ka kõik muud Bakkafjörðuri lapsed (kes alles jäänud) on kontserdiks valmis. Homme käin Þórshöfni omad üle, aga ega sealtki mingeid halbu üllatusi tohiks tulla. No võib-olla pean ühelt või teiselt ühe loo maha kraapima.
Mõtlemisainet on pigem selles suunas, et praeguse suurkontsertidele orienteeritud kontseptsiooni juures jääb lastel osa õpitud repertuaarist publikule näitamata. Bakkafjörðuri "linn" küsis ka kontserti - palun väga, ega mul kahju pole. Ja Skeggjastaðiri kirikusse võib midagi torgata. Lausa veebruarikuusse. Äkki tõesti pudistada ühe suure asemele kolm-neli väikest?
Aga sellest kõigest ehk kunagi tulevikus. Sain jälle meili, et tahetakse üht lugu. Tore on, kui tegevust jätkub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar